Digitehnoloogia ökoloogilise jalajälje vähendamise võimalused Eesti tootmisettevõtetes

Lõputöö teemaks oli valitud digitehnoloogia ökoloogilise jalajälje vähendamise võimalused Eesti tootmisettevõtetes. Lõputöö tulemusel kaardistati tootmisettevõtetes hetkeolukord digikäitumisest ning tehti ettepanekuid ökoloogilise jalajälje ja ökoloogilise seljakoti vähendamiseks. Lõputöö eesmärgiks oli kaardistada Eesti tootmisettevõtete digikäitumist ja sellest tulenevat digiprügi teket, et teha ettepanekud digitaalsest käitumisest tuleneva ökoloogilise jalajäle vähendamiseks. Lõputöö esimeses peatükis käsitleti digitehnoloogia ökoloogilise jalajäle vähendamise teoreetilisi lähtekohti. Selle käigus käsitleti digiprügi ja e-jäätmete erinevusi ning teket. Samuti käsitleti nendest tingitud turvariskide olemust. Lõputöö teises peatükis kirjeldati empiirilise uuringu metoodikat. Metoodikaks oli kvantitatiivne empiiriline uurimus, mille uurimismeetodiks oli valitud kaardistusuuring (Survey). Uurimisstrateegia oli deduktiivne, mille puhul üldisest teooriast lähtudes selgitati ja ennustati üksiku juhtumi või nähtuse käitumist. Lõputöö kolmandas peatükis teostati empiirilise uuringu analüüs ja toodi välja ettepanekud ökoloogilise jalajälje ja seljakoti vähendamiseks. Analüüsiks koostatud küsimustik jagunes neljaks osaks, millest esimene jaotus keskendus ettevõtte taustainfole. Teine osa keskendus andmetele ja digiprügile, kus vastajad pidid hindama, millised andmed on nende ettevõtte jaoks olulise väärtusega. Samuti teises jaotuses uuriti kuidas hinnatakse digiprügi kuhjumist ettevõttes turvariskina ja digiprügi mõju olulisust keskkonnale. Küsitluse kolmas jaotus keskendus e-jäätmetele ja nendest tulenevatele turvariskidele. Samuti kuidas hinnatakse e-jäätmete mõju keskkonnale ning mis põhjusel ja kui tihti tehnikat välja vahetatakse. Viimases jaotuses uuriti kuidas hinnatakse digiprügi ja e-jäätmete mõju olulisust keskkonnale. Lõputöö tulemusena kaardistati 25 ettevõtte digiprügi ja e-jäätmete olukord. Digiprügi valdkonnas on näha, et üle poolte ettevõtetest on kursis digiprügiga seonduvalt ehk teavad, et mõju on olemas. Samas aga ka pea pooled ettevõtted ei teosta digikoristust või teevad seda ainult juhul, kui andmemahtu jääb väheks. Samuti pea pooled ettevõtted hindasid digiprügi kuhjumisest tingitud turvariske väikeseks või ei oma digiprügi kuhjumine üldse riske. Sellest võib järeldada, et teadlikus kui selline on küll olemas, kuid teema üldiselt tundub inimestele kauge ja mitte käega katsutav ega 44 tuntav. Sellest ka tingitud tunnetus, et see ei mõjuta nii olulisel määral meie ökoloogilist jalajälge. E-jäätmete valdkonnas on näha, et nende riske ja mõju keskkonnale tunnetatakse paremini. Vastanutest 92% teavad, et e-jäätmete mõjust keskkonnale ning 84% hindavad e-jäätmetest tingitud turvariske suureks või väga suureks. Samuti suur osa ettevõtetest kasutab võimalikult maksimaalselt oma seadmeid ning võimaluse korral proovitakse seadmeid parandada, enne kui välja vahetatakse. E-jäätmete käitlemine on hästi reguleeritud. Analüüsi tulemusena tehti ettevõtetele ökoloogilise jalajälje vähendamiseks järgmised ettepanekud:

1. Vaadata üle lepingutest tulenevad kohustused, milliseid dokumente säilitada ja millised dokumendid ja andmed on ärikriitilised. Säilitada ainult ärikriitilised dokumendid.
2. Äriliselt väga kriitilise tähtsusega dokumente dubleerida maksimaalselt kolmes erinevad kohas. Vähem tähtsaid andmeid aga dubleerida kahes kohas.
3. E-mailide näol vaadata üle seadusest ja lepingutest tulevad kohustused säilitamiseks. Vähemalt korra aastas teha koristus oma maili postkastis.
4. Koostada digikäitumise juhend, mis hõlmab digikoristust vähemalt korra aastas.
5. Juurutada arusaam, et digiprügi ja e-jäätmeid võiks vaadata ühtse kompleksina, kui digitaalne heaolu Analüüsi tulemusena tehti ettevõtetele ökoloogilise seljakoti vähendamiseks järgmised ettepanekud:
6. Anda eesmärk teises oma seadmetel näiteks teises osakonnas näiteks vana kontoriarvuti terminalina tootmises.
7. Katkised ja kasutud e-jäätmed viia e-jäätmete kogumispunktidesse või teha leping käitlemisettevõtetega. Autori hinnangul on kõik lõputööle seatud eesmärgid täidetud. Lõputöö tulemusena on kaardistatud Eesti tootmisettevõtete digikäitumise olukord lähtuvalt e-jäätmetest ja digiprügist, mida saab hinnata rahuldavaks. See tähendab seda, et teadvustatakse probleemi olemust. Võib järeldada, et ettevõtetel on olemas käitumismudelid ja standardid, kuidas käituda e-jäätmetega. Digiprügi osas vajavad tegevused üle vaatamist ning täpsemalt reguleerimist. Lõputöö analüüsi tulemusena koostati ettevõtetele ettepanekud, mida järgides saaksid nad oma digitehnoloogiast tingitud ökoloogilist jalajälge vähendada.

The following thesis title is OPPORTUNITIES TO REDUCE THE ECOLOGICAL FOOTPRINT OF DIGITAL TECHNOLOGY IN ESTONIAN MANUFACTURING COMPANIES. This document consists of 58 pages and contains 3 chapters. The thesis contains 28 figures and 2 tables. All the references are books, digital articles, diploma works, written in Estonian and English language. Information technology has become an integral part of people's lives. It is strongly intertwined with everyday activities and therefore people do not always perceive how it affects the surrounding nature. Unfortunately, everyone has a big role to play in creating the ecological footprint of digital technology or, more precisely, in reducing the footprint. All this has led to a situation where a lot of junk is circulating in the form of e-mails, which people do not read or use, but which consume energy in someone's mailbox or server. A new phenomenon called digital waste has emerged, defined as the amount of unnecessary and useless data that consumes energy and produces no added value. Digital waste and people's daily habits are also associated with e-waste, which is dangerous to both nature and health. E-waste contains up to 69 different elements from the periodic table. Therefore, their handling and recycling requires special conditions. The aim of the dissertation was to map the digital behavior of Estonian production companies and the resulting digital waste in order to design proposals for reducing the ecological footprint of digital behavior. In order to achieve this goal, the following research tasks were set: • to provide an overview of the generation and problems of digital waste and e-waste; • find ways to reduce the ecological footprint of digital technology based on the experience of others; • select appropriate methodologies and data collection tools for conducting empirical research in manufacturing companies; • conduct an empirical study to gain an overview of the company's digital behavior and e-waste management procedures; 46 • based on theory and analysis, develop general measures to reduce the ecological footprint of digital technologies; In the dissertation, a quantitative empirical study was conducted, the research method of which was survey. The research strategy was deductive, in which the behavior of an individual case or phenomenon was explained and predicted based on general theory. As a result of the thesis, the following proposals were made to reduce the ecological footprint of companies:

1. Review contractual obligations, which documents to keep and which documents and data are business-critical. What documents and records should be retained and what information and documents should not be retained.
2. Duplicate documents of high business criticality in a maximum of three different locations. However, duplicate less critical records in two locations.
3. In the case of e-mails, review legal and contractual obligations for retention. At least once a year, clean out your mailbox.
4. Draw up a digital code of conduct that includes a digital clean-up at least once a year.
5. Reinforce the notion that digital waste and e-waste can be seen as a single package, as digital well-being As a result of the thesis, the following suggestions were made to companies to reduce their ecological footprint:
6. Provide a target for a second of their devices in another department, for example as a terminal for an old office computer in production.
7. For example, take broken and unusable e-waste to e-waste collection points or contract with disposal companies. The author considers that all the objectives set for the thesis have been met. As a result of the thesis, the digital behavior of Estonian manufacturing companies with regard to e-waste and digital waste has been mapped and can be assessed as satisfactory. This means that the nature of the problem is recognized. It can be concluded that companies have behavioral models and standards in place on how to deal with e-waste. As regards digital waste, activities need to be reviewed and regulated in 47 more detail. As a result of the analysis in the thesis, suggestions were made to companies to reduce their carbon footprint from digital waste.