Lapsepõlves kogetud kriisi võimalikud seosed hilisema toimetulekuga

Käesoleva töö eesmärk oli uurida lapseea traumakogemustega inimeste tõlgendusi trauma võimalike mõjude kohta ning nende toetusvajadusi täiskasvanueas. Lapsepõlveeas traumaatilise sündmuse kogemine mõjutab inimese elu hilisemas täiskasvanueas. Täiskasvanutel, kes on jäänud ilma õigeaegse abita, võib esineda hiljem erinevaid vaevusi – komplekstraumat, emotsioonidega toimetuleku raskusi, vaimse tervise probleeme, negatiivset enesehinnangut jms. Uurimistöö eesmärgi täitmiseks püsitati neli uurimisküsimust. Uurimisküsimustele vastuse leidmiseks viis autor läbi seitse intervjuud täiskasvanud inimesega, kes olid lapsepõlveeas kogenud traumaatilist sündmust. Esmalt selgitati välja, millised võivad olla traumat põhjustavad sündmused lapseeas. Autor käsitles töö teoreetilises osas põhjalikult traumat põhjustavaid sündmusi lapseeas ning tõi välja järgmised: füüsiline ja emotsionaalne väärkohtlemine (sh hooletusse jätmine), seksuaalne väärkohtlemine, väärkohtlemise pealt nägemine ehk peresiseses vägivallas kasvamine ning kokkupuude surmaga ja lein. Kahjustavateks sündmusi lapseeas on võib olla teisigi, näiteks kiusamine, vanemate lahutus, psüühikahäirega inimesega koos elamine jne. Teiseks selgitati välja, milliseid traumaatilisi sündmusi on uurimuses osalejad kogenud. Uurimusest selgus, et intervjuudes osalejad olid kogenud peamiselt nelja liiki traumaatilisi sündmusi: vägivald, traumaatilised kaotused ja lein, hooletusse jätmine ja kiusamine. Kõige enam oli lapseea traumaatiline kogemus seotud vägivallaga, teisel kohal olid traumaatilised kaotused ja lein. Seejärel esines ühel korral hooletusse jätmist ja ühel korral kiusamist. Kolmandana analüüsiti, kuidas lapseea traumakogemusega inimesed tõlgendavad trauma võimelike mõjusid täiskasvanueas. Uurimistöö tulemused näitasid, et peamised lapseea traumakogemuse mõjud, mis intervjueeritavatel esinesid, olid järgmised: pidev üksinduse tunne, ettevaatlikus suhetes ja usalduse probleemid, raskus luua terveid partnerlussuhteid, hirm kogeda uuesti kaotust ja hülgamist, ärevuse ja alaväärsus tunne. Neljandaks selgitati välja, millised on lapseea traumakogemusega inimeste toetusvajadused täiskasvanueas. Kõik uurimuses osalejad tundsid oma kriisikogemuses ning sellele järgneval ajal üksindust, et neil ei ole kellegagi rääkida ega kedagi, kes neid toetaks. Seega peamine toetusvajadus nende intervjueeritavate jaoks oli see, et neil oleks vähemalt ühe inimesega usaldusväärne ja turvaline suhe, kes oleks valmis pakkuma neile tuge, kellega saaks rääkida ning kes tunneks nende käekäigu vastu huvi. See toetusvajadus oli nii lapseeas, peale traumeerivat sündmust kui ka hiljem täiskasvanueas. Toetusvajaduseks osutus ka professionaalne abi, mis hõlmas nii üks-ühele abi, nt individuaalset nõustamist kui ka grupiviisilist abi, nt grupiteraapiat. Grupiteraapia vajadust näinud inimesed lisasid juurde, et nad näeksid selle väärtust eelkõige selles, et nad saaksid oma lugu jagada sarnast asja läbi elanud inimestega ning õppida ka nende loost ja kogemusest. Lisaks toodi välja, et grupiteraapia ja teiste sarnaste inimestega kogemuste vahetamine näitab neile, et nad pole oma olukorras üksinda, mis leevendaks taaskord nende üksi jäätuse tunnet. Individuaalse nõustamise vajadus väljendus eelkõige selles, et tunti vajadust oma kogemus lahti mõtestada ning selle tagajärgedega toime tulla, sh õppida looma uuesti turvalisi ja lähedasi suhteid, kogeda vähem uuesti kaotushirmu. Autori hinnangul saab neid uurimistulemusi kasutada selleks, et mõista nende inimeste traumakogemusi, kes on lapseeas traumaatilise sündmuse läbi elanud ning nende toetusvajadusi. Seejuures võivad uurimistöötulemused olla kasulikud neile, kes töötavad selle sihtgrupi abistamisega otseselt, sh kes pakuvad neile abistavat tuge ja nõustamisi kui ka kaudsemalt, kes töötavad traumakogemusega inimeste abistamiseks välja uusi abimeetmeid. Trauma mõjutab inimesi erinevalt ning on palju sisemisi ja välimisi aspekte, mis mõjutavad seda, kas sündmus on inimesele traumeeriv või mitte (ja kõik kogetud kriisid ei pruugi olla traumeerivad). Seetõttu ei tee autor uurimistöös üldistusi suurematele sihtgruppidele, et kõigil sarnase kogemusega inimestel on sarnased mõjud ja vajadused, vaid annab ülevaate uurimuses osalenud inimeste tõlgendustest nende endi kogemusele ning nende toetusvajadusest. Seejuures on vajalik sellesse teemasse rohkem süveneda ning uurida spetsiifilisemalt erinevate traumade mõjusid inimestele eesmärgida töötada välja neile kõige tõhusamad abimeetmed. Kokkuvõtlikult saab öelda, et autori hinnangul on uurimistöö eesmärk täidetud ning eesmärgi täitmiseks püstitatud uurimisküsimused leidsid vastused. Uurimistöö läbiviimiseks valitud metoodika toetas uurimuse eesmärgi täitmist. Autor selgitas välja lapseea traumakogemustega inimeste tõlgendused oma trauma võimalike mõjude kohta ning nende toetusvajadused täiskasvanueas.

The topic of this thesis is "Possible connections of crisis experienced in childhood with later coping". Harmful events experienced during childhood affect a child's well-being, coping and quality of life, including mental and physical health for the rest of their life. As a result of experiencing traumatic events, childhood psychological trauma can occur, leading to lasting health damage. Harmful events in childhood can be abuse, neglect, violence between parents, divorce, living with a person with a mental disorder, etc. If a person was left without timely help in childhood, he needs help in adulthood. In order to provide the best possible help, it is necessary to understand the experiences and interpretations of people who have experienced traumatic situations about the possible effects of trauma and the support needs of these people. The purpose of this thesis is to investigate the interpretations of people with childhood trauma experiences about the possible effects of trauma and their support needs in adulthood. In order to fulfill the purpose of the research, four research questions were posed: 1) what can be the events that cause trauma in childhood; 2) what traumatic events have the research participants experienced; 3) how people with childhood trauma experience interpret the possible effects of trauma in adulthood; 4) what are the support needs of people with childhood trauma experience in adulthood. The target group of the research is adults who have experienced a traumatic event in childhood. The author used a qualitative research method in the work and conducted a semi-structured interview. The sample included 7 women aged 32-52. The participants in the study mainly had four types of traumatic experiences - violence, traumatic loss and grief, neglect and bullying. Most traumatic childhood experience was related to violence, followed by traumatic losses and grief. The main effects of childhood trauma experienced by the interviewees were: a constant feeling of loneliness, wary relationships and trust problems, difficulty creating healthy partnerships, fear of experiencing loss and abandonment again, anxiety and feelings of inferiority. All the participants felt lonely during their crisis experience and afterwards, they had no one to talk to and no one to support them. The main support need was for them to have at least one trusted and secure relationship with someone who was willing to offer them support, who they could talk to and who was interested in their progress. This need for support was present in childhood as well as later in adulthood. The need for support also turned out to be professional help, which included both one-toone help, e.g. individual counseling, and group-based help, e.g. group therapy. The value of group therapy was seen above all in sharing your story, learning from the experience of others and feeling that they are not alone in their situation. The need for individual counseling was primarily expressed in order to decipher one's experience and cope with its consequences, including learning to create safe and close relationships again, to experience less fear of loss again. Research results help to understand the trauma experiences of people who have experienced a traumatic event in childhood and their support needs. The results of the research may be useful for people working to help this target group.