Sotsiaaltöö
Valdkonna püsilink (URI)
Sirvi
Sirvides Sotsiaaltöö Märksõna "Humanitaarained--Psühholoogia" järgi
Näitamisel1 - 5 5-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Piiratud juurdepääs Sotsiaaltöötaja tööstress ja läbipõlemine ning supervisioon kui üks võimalik ennetusmeetod(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Narusberg, Kati; Vahula, TriinLõputöö on aktuaalne, sest tänapäeval on kasvavaks trendiks vaimse tervise häired, mis on põhjustatud tihti stressist ning läbipõlemisest. Iga ametnik puutub aina rohkem oma töökohal kokku vaimsete raskustega, mis aitavad kaasa stressi ja läbipõlemise tekkele ning arengule. Lõputöö eesmärk oli välja selgitada sotsiaaltöötajate rahulolu tööga, läbipõlemise ja tööstressi põhjused ning supervisiooni kui ühe võimaliku ennetusmeetodi kasutamist. Uuringus osales kaheksa eri vanuses Viljandimaa ühe omavalitsuse sotsiaaltöötajat, kel on erinev tööstaaž ja erinevad kogemused. Kõik sotsiaaltöö spetsialistid on erialase kõrgharidusega. Sotsiaaltöötajad on vanuses 30 kuni 54 eluaastat. Töö autor annab ülevaate sellest, kas sotsiaaltöö spetsialistid on rahulolevad oma tööga, selgitab välja, mis tekitab sotsiaaltöötajatel stressi ja läbipõlemist, kas analüüsitava omavalitsuse sotsiaaltöötajad vajavad supervisioonil osalemist. Lõputöö põhineb Frederick Herzbergi kahe faktori teooriale, mille käigus uuritakse motivatsiooni- ja töörahulolu. Tööga rahulolu ja motivatsiooni olemasolu kirjeldavad kaks faktorit: hügieenifaktorid ja motivatsioonifaktorid. Hügieenifaktorite alla kuulub töötasu, turvatunne, töötingimused, juhi poolne kontroll ja juhtimise kvaliteet, suhted kolleegidega, töökultuur. Motivatsioonifaktorite alla kuulub eneseteostusvõimalus, vastutus, saavutusvajadus, huvitav tööiseloom ning tunnustus. Mõne faktori täielikul või osalisel puudumisel, tekib töötajas rahulolematus oma tööga. Uuringust selgus, et töötajatel on rahulolematus hügieenifaktoritega ning üldine rahulolu motivatsioonifaktoritega. Rahulolematuse tagajärjel võivad töötajad tunda stressi, läbipõlemist ei esinenud. Töötajatel on tekkinud osaline rahulolematus hügieenifaktoritega. Töötasu on numbriliselt suur, kuid töö, mida palga saamiseks tehakse, on mahukas ning vastutus on kõrge. Töötingimustes tõid sotsiaaltöötajad välja aspekte, mida saab muuta pikemas perspektiivis, selleks oli näiteks kabinetis viibimine koos teise sama eriala ametnikuga, abiruumide puudumine. Kuid tingimusi, mida on võimalik parendada kiiremini, arutatakse läbi juhiga ning on teostatavad probleemi tekkimise hetkel. Sotsiaaltöö oma olemuselt juba kirjeldab, et tööiseloom ei ole kuigi turvaline. Turvaliseks ei pea seda ka valitud omavalitsuse sotsiaaltöötajad, kuna neil puudub kabinettidest tagavaraväljapääs ohu tekkimise hetkel. Sotsiaaltöö spetsialistid tõid välja ohunuppude vajaduse kabinettides. Sotsiaaltöötajate tööseltskond on kokkuhoidev ja toetav, iseloomustati kollektiivi kui tavalist naiste kollektiivi, kus esineb ka emotsioone ja draamat. Pingeid võib tekitada mitme valla liitumine haldusreformi ajal, mis tõi endaga kaasa uued juhid ja kolleegid ning uued määrused ja nõuded, millega sotsiaaltöötajad peavad töötama. Tööjaotus on korraldatud valdkondade kaupa: igal töötajal oma valdkond, millele spetsialiseeruda. Tihti aga esineb erinevusi valdkondade töömahtudes, mis võib tekitada lisapingeid kolleegide hulgas. Valitud omavalitsuse sotsiaaltöötajatele meeldib süsteem, et kõik ametnikud oskavad üksteise tööd. Selline süsteem aitab töötajaid pingelistel perioodidel ja puhkuste ajal. Sotsiaaltöötajate juhiks on sotsiaalnõunik, kes on suutnud luua avatud suhted töötajatega. Juhti kirjeldati kui toetavat, suurte kogemustega ja julgustavat persooni, kes märkab iga väiksemat detaili. Juht oskab nõuda vajalikku: head töötaset, tähelepanelikkust ning kokkulepetest kinni pidamist. Vajadusel juhib tähelepanu puudustele, nõuetele mitte vastamistele ning vigadele. Motivatsioonifaktoritega on valitud omavalituse sotsiaaltöötajad osaliselt rahul. Eneseteostusvõimalustega on töötajad rahul, sest sotsiaaltöö koosneb paljudest tasandites. Kui peaks tekkima võimaluste puudus, siis töötajad püüavad leida positiivsust igast väiksemastki muutusest, mis nad oma tööga on suutnud tekitada. Muutusi on lihtne märgata, kui kliendid tunnustavad töötajat nende töö eest. Kliendi poolne tunnustamine on sotsiaaltöötajate jaoks kõige suurem tunnustus. Sotsiaaltöötajad leiavad, et juhi poolne tunnustamine peaks olema hästi põhjendatud ja läbi mõeldud. Sotsiaaltöötajad on üldiselt rahul tunnustamisega, sest toimub järjepidev töötajate motiveerimine. Kolleegide ja juhi poolne igapäevane hea sõna on töötajale kiituseks. Tunnustuse saamiseks tuleb teha tööd ning kanda vastutust, mida sotsiaaltöö tegemine endaga kaasa toob. Analüüsitava omavalitsuses sotsiaaltöötajad tõdesid, et vastutus on kõrge ning koormav, mis tõttu võib töötajatel esineda ka stressi. Tihti tuleb töötajal vastutada temast olenematute asjaolude ilmnemisel: kui klient, koostööpartner või kolleeg ei pea kinni kokkulepetest ja tähtaegadest. Sotsiaaltöötajatele on motiveerivaks teadmine, et tihti on võimalus vastutust jaga mõne kolleegiga, kellega koos tegeletakse mõne juhtumi või probleemiga. Sotsiaaltöös esineb mitmeid riskifaktoreid stressi ja läbipõlemise tekkimiseks. Tänapäeval on ähvardamine meediasse minekuga juba pea igapäevane, stressi tekitavad töötaja enda emotsioonid ning suutmatus abivajavat klienti aidata. Tänu omavalitsuse suurele pindalale on vajalik hea ajaplaneerimisoskus, et jõuda kõigi klientideni. Tööd tuleb teha kõigi ühiskonnagruppidega, mis nõuab kogemusi ning kiiret ümberlülitamist. Eestkostele spetsialiseerunud sotsiaaltöötajad tõid välja kohtuga suhtlemise kui ühe kõige pingelisema töökohustuse. Stressi kogemise riskifaktoriks on veel töömahukamad perioodid ja tööpäevad, sealhulgas töötamine puhkehetkedel. Sotsiaaltöös puuduvad kindlad juhendid, manuaalid ning probleemilahendused mis tõttu peab töötaja olema loov ja tuginema kogemustele, mida kõigil töötajatel ei pruugi olla veel piisavalt. Riske aitavad vähendada või leevendada koolituste käigus enesetäiendamine, kuid valitud omavalitsuse töötajatel jääb enesetäiendamine pigem teisejärguliseks, sest koolituse arvelt on hiljem tööl pingelisem. Tekib ka olukordi, kus töötaja soovib minna enda valitud koolitusele, kuid koolituse maksumus on kallis või koolitust ei peeta töötajale piisavalt kasulikuks. Samas leidub palju koolitusi, millel töötajad on osalenud ja millel soovivad osaleda. Supervisiooni teoreetilised teadmised on uuringus osalevatel sotsiaaltöötajatel olemas, kuid supervisiooni vormidest loetleti asutuse siseseid toetusmeetmeid, mitteadministratiivseid vorme ei loetletud. Valitud omavalitsuse sotsiaaltöötajad peavad supervisiooni oma erialal vajalikuks ning sooviksid osaleda pigem individuaalsel supervisioonil, kasulikuks peavad nad ka grupisupervisioonil osalemist, et saaks kuulata teiste kogemusi ja nendest õppida. Supervisioonil on osalenud kolm sotsiaaltöötajat. Uuringu tulemustest saab teha ettepanekuid omavalitsusele, mille sotsiaaltöötajad uuringus osalesid, kuidas tõsta sotsiaaltöö spetsialistide rahulolu tööga: • Korraldada ettevõtte sisene supervisioon, et sotsiaaltöötajatel oleks võimalus maandada pingeid ning saada välist toetust. • Supervisiooni peaks läbi viima kõigi jaoks võõras inimene ning kasutada võiks nii individuaalset- kui ka grupisupervisiooni. • Töötasu maksmine lähtuvalt sotsiaaltöö spetsialisti valdkonna spetsiifikast ning tööülesannete mahukusest. 50 • Töötingimuste puuduste kõrvaldamine ning uue vallamaja ehituse planeerimisel vajalike ettepanekute tegemine: ohunupud, eraldi kabinetid, tagavaraväljapääsud kabinettidesse, abiruumide loomine. • Jätkata seniste asutuse siseste toetustegevustega, sest need tegevused on töötajate jaoks tähtsal kohal. Lõputöö eesmärk ja seatud uuringu ülesanded said täidetud. Tööd saab kasutada valitud omavalitsuses sotsiaaltöötajate heaolu suurendamiseks ning näitena tuua teistele omavalitsustele, et oleks võrdlusmoment.Nimetus Piiratud juurdepääs Sünnitusjärgses depressioonis olevate emade toimetulek(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Lume, Evelyn; Leuska, AnuLapsele on vaja ema, kes on avatud, tasakaalukas ja positiivne. Terve naine mõjub samuti ühiskonnale hästi. Tuleb edukalt toime igapäevaeluga ja suudab teisi vajadusel abistada. Sünnitusjärgses depressioonis ema tunneb tihti end läbikukkununa nii naise- kui emarollis. Suuresti on kannatajaks vastsündinu, kes vajab erilist hoolt. Kannatada võib saada ka ema ja lapse vaheline kiindumussuhe, mis omakorda mõjutab beebi heaolu, seetõttu on juba oluline hakata varakult tegelema sünnitusjärgse depressiooniga. Lõputöö eesmärgiks oli analüüsida sünnitusjärgse depressiooni olemust ja abi saamise vajadust ja võimalusi. Uurimustöö teoreetilisteks lähtekohtadeks on rolliteooria ja kiindumusteooria. Kui naine tunneb end emarollis läbikukkununa, siis on kerge tekkima kurvameelsus, mis omakorda võib areneda depressiooniks. Ka kiindumussuhe lapse ja ema vahel võib saada kahjustada, kui naisel on sünnitusjärgne depressioon. On võimalik, et see mõjutab lapse arengut ja edasist elu, ka täiskasvanueas. Lõputöös on kasutatud kvalitatiivset uurimismeetodit. Intervjueeritavateks oli kuus ema, kellel on diagnoositud sünnitusjärgne depressioon. Lõputöö eesmärk sai täidetud ning saadi vastused püstitatud uurimisülesannetele. Raseduse ajal kogetud raskused ning pikaajalised tugevad negatiivsed tunded võivad viia sünnitusjärgse depressioonini. Depressiooni tekkimise vältimiseks oleks võimalik juba raseduse ajal ennetavalt kasutada teatud meetmeid. Sünnitusmajas saadud negatiivsed kogemused võivad olla üheks sünnitusjärgse depressiooni tekkimise põhjusteks. Sealsed töötajad on keskendunud põhitegevusele, kuid emad vajavad rohkem ka neile pühendumist ja suhtlemist. Siinkohal oleks vaja ämmaemandatele teha koolitusi, kus põhirõhk on sünnitusjärgsel depressioonil ja sellele kalduvate emadega suhtlemine. Sünnitusjärgses depressioonis emad tihti ei teadnud varasemalt sellest haigusest midagi. Samuti ei teadnud lähedased inimesed. See omakorda võib viia tõsiste konfliktideni suhetes. Üksteist ei mõisteta ning ignoreeritakse. Selle tõttu esineb ka lahkuminekuid. Kannatajateks on ka beebi ja teised peres kasvavad lapsed. Info andmine enne ja peale sünnitust aitaks depressiooni ennetada ja varases staadiumis märgata. Läbiv teema oli intervjuudes ka läbikukkumise tundmine nii emana kui naisena. Sünnitusjärgses depressioonis olevad emad ei tule toime igapäevaeluga nii nagu varasemalt. Pole tahtmist ega jõudu teha toiminguid. Ei suudeta pühenduda lapsega tegelemisse ning ka pereelu kannatab. See omakorda tekitab saamatuse tunnet ja enesesüüdistamist. Abiks on toetavad inimesed, kes aitavad kodutöödes, lastega tegelemises, annavad aega naisele enda asjadega tegelemiseks. Tihti piisab ka sellest, kui depressioonis ema saab rääkida enda muredest ja mõtetest kellelegi. Selleks võib olla näiteks lähedane inimene, arst, psühholoog või sotsiaaltöötaja. Lapseootel naist valmistatakse ette sünnituseks. Toimub erinevaid rasedusaegseid uuringuid ja info andmist lapse heaolu ja sünnituse kohta. Emad, eriti esmasünnitajad, vajavad edasiseks eluks samuti juhiseid. Elu koos vastsündinuga on uus ning üsna muutunud. Intervjuudest selgus, et vaja oleks inimest, kes kohtuks perega peale sünnitust ja kuulaks muresid, annaks vajaminevat informatsiooni ja märkaks abivajadust. Selleks inimeseks võib olla sotsiaaltöötaja. Mõnikord piisab motiveerivast vestlusest, et hoida ära depressioon. Intervjueeritavate arvates võiks olla sünnitusmajas koht sotsiaaltöötajale, kes juba seal annaks perele infot sünnitusjärgse depressiooni kohta. Vaja on inimest, kes tegeleks selle ennetamisega, vajadusel nõustaks ja suunaks abi saama. See annaks parema aluse emadusega toimetulekuks.Nimetus Piiratud juurdepääs Tegevusjuhendaja töö psüühikahäirega inimesega deinstitutsionaliseerimise protsessis(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Erman, Aget; Männamäe, MeeliAget Erman (2020). Uurimistöö pealkiri "Tegevusjuhendaja töö psüühikahäirega inimesega deinstitutsionaliseerimise protsessis". Uurimistöö koosneb 53 leheküljest, kasutatud 48 allikat, neist 4 välismaised. Lõputöö teemaks on kogukonnapõhisele mudelile liikumisega seotud muudatused erihoolekandes ja psüühiliste erivajadustega inimeste elus Uurida soovitakse tegevusjuhendaja võimalusi erivajadustega inimeste toetamisel selles protsessis. Lõputöö autor töötab ööpäevaringses erihoolekandeasutuses vanemtegevusjuhendaja-koordinaatorina, kus põhitöö koosneb psüühikahäirega inimeste ette valmistamises eluks kogukonnas ning koostöös inimese ja tema lähivõrgustikuga parima kohanemise tagamises. Lõputöö eesmärk: tuua välja tegevusjuhendaja põhilised ülesanded ning võimalikud takistused ööpäevaringsel erihooldusteenusel elavate inimeste ette valmistamisel elamiseks kogukonnas. Eesmärgi täitmiseks püstitatakse järgmised uurimisülesanded: • anda ülevaade psüühikahäirega inimest toetavatest teoreetilistest lähenemistest; • selgitada psüühikahäiretega inimestele mõeldud teenuste arendamise põhisuundi; • kirjeldada ja analüüsida olulisi aspekte tegevusjuhendaja töös psüühikahäirega inimeste toetamisel ja eesmärkide seadmisel enne elumuutust; • selgitada välja tegevusjuhendaja tugevused ning tema võimalikud takistused psüühikahäirega inimese ette valmistamisel kogukonda kolimiseks. Lõputöö esimeses peatükis esitatakse teema teoreetiline käsitlus. Esmalt antakse ülevaade lõputöö aluseks olevast Judi Chamberlini jõustamise teooriast ning tuuakse välja selle olulisemad aspektid. Lõputöö teises peatükis keskendutakse deinstitutsionaliseerimise (edaspidi lühendatuna DI) protsessile ning tegevusjuhendaja töö olemusele psüühikahäirega inimestega tegeledes ning tema rollile inimese ette valmistamisel kogukonda kolimiseks. Lõputöö kolmandas peatükis kirjeldatakse kavandatavat läbiviidavat uuringu metoodikat. Selle juures tuuakse esmalt välja uuringu eesmärk ning kavandatavad uurimisküsimused. Neljandas peatükis analüüsitakse saadud tulemusi viie tegevusjuhendajaga läbi viidud intervjuu põhjal. Analüüsitakse tegevusjuhendajate tugevusi ja võimalikke takistusi psüühikahäirega klientide ette valmistamisel eluks kogukonnas.Nimetus Piiratud juurdepääs Tööstress ja läbipõlemine Eesti Töötukassa juhtumikorraldajate näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Paluoja, Kristina; Mitendorf, AiriLõputöö eesmärgiks oli välja selgitada kuidas hinnatakse oma stressi ja läbipõlemise taset Eesti Töötukassa juhtumikorraldajate hulgas ning millised on stressi ja läbipõlemist soodustavad tegurid ning teha ettepanekuid lahenduste leidmiseks. Lõputöö esimeses osas loodi teoreetiline raamistik sotsiaaltöö olemusest. Toodi välja tööstressi ja läbipõlemise esinemine sotsiaaltöö valdkonda kuuluvas juhtumikorralduses, nende peamised tekkepõhjused, tagajärjed ja ennetamisvõimalused. Empiirilises osas keskenduti Eesti Töötukassa juhtumikorraldajate küsimustiku põhjal kogutud materjalide analüüsimisele. Uurimismeetodina kasutati kvantitatiivset meetodit, et saada teada, kuidas juhtumikorraldajad hindavad oma töökoormust, suhteid teiste töökaaslaste ja juhtidega, tööülesannete keerukust ning kas nad on oma tööga rahul või kogevad väsimust, stressi ja läbipõlemist. Küsimustik saadeti 207-le töötukassa juhtumikorraldajale ning nendest vastas 96. Küsimustikule vastanutest oli esindatud kõik vanusegrupid, kuid kõige rohkem andsid tagasisidet 45-54 aastased juhtumikorraldajad, suuremas osas tööstaažiga 2-5 aastat. Töökoormus on viimase poole aasta jooksul enamuste arvates suurenenud, tuleb töötada intensiivselt, kuid survet ületundide tegemiseks oluliselt ei tunta. Töötasu osas tuntakse end samaväärsena võrreldes teiste sotsiaaltöö valdkonnas töötavate inimestega. Juhtumikorraldaja töö nõuab suurt teadmistepagasit ja laia silmaringi ning raskete otsuste vastuvõtmist, tihti tuntakse end võimetuna kliendi probleemide lahendamisel, kuid saadakse oma tööks vajalikku toetust ja tuge töökaaslaselt ja juhilt. Üksteist toetatakse ja abistatakses ning töökaaslaste poolt kedagi ei ahistata ega kiusata. Piisavalt vaba aega tööväliste tegevustuste jaoks leiavad enam-vähem pooled vastanutest, mis tähendab, et siiski kõigil juhtumikorraldajatel pole aega või jaksu muudeks tegevusteks. Vastustest võib järeldada, et juhtumikorraldajate töö on emotsionaalselt üsna kurnav, töökoormus suur ning põhjustab paljudel stressi, läbipõlemist siiski harvemini. Vastuste põhjal ei tulnud välja, et stressi põhjustaks töökaaslaste ja juhtide omavahelised suhted, pigem vastupidi - juhtumikorraldajad teavad, mida neilt tööl oodatakse, kuidas oma tööülesandeid täita, ühtne on arusaam osakonna eesmärkidest. Head omavahelised suhted toetavad töötegemist. Rahulolematust ja stressi põhjustab pigem intensiivne töökoormus ja keerulised kliendid. Stressi ennetamisel on oluline roll nii töötajal endal, kui ka ettevõttel. Töötaja teadlikkus sellest, et klientide traumaatilised kogemused võivad tekitada negatiivseid reaktsioone, aitab neil kindlaks määrata oma tugevaid ja nõrku külgi tööga seotud stressi ja teiste stressireaktsioonide juhtimisel. Kui juhtumikorraldajad on teadlikud oma stressireaktsioonidest ja osalevad enesehoolduses, siis tööalane tegevus, otsuste tegemise võimekus, töö kvaliteet ja klientide rahulolu suureneb. Tööandja seisukohast on oluline selgitada välja töökohal esinevad psühholoogilised ohutegureid, viia läbi uuringuid tööstressi kaardistamiseks ning koolitada oma töötajaid erinevate olukordadega toimetulemiseks. Lisaks riskide hindamisele ja uuringute läbiviimisele on üheks tööstressi ja läbipõlemise ennetamise võimaluseks ka supervisioon, mille eesmärk on sotsiaaltöötajate oskuste, teadmiste ja hoiakute tugevdamine, et töötaja oleks pädev töö kvaliteedi tagamisel. Supervisiooni üks peamisi ülesandeid hõlmab endas ärevuse juhtimist ja tuge tööga kaasnevate nõudmistega toimetulekuks. Tööstressi tekkepõhjuste väljaselgitamine ja vähendamine ning seeläbi läbipõlemise ennetamine toob kasu nii töötajatele, tööandjatele, kui ka töötukassa pakutavate teenuste kasutajatele, mis annab põhjust teema põhjalikumaks uurimiseks. Stress vähendab töötajate võimet oma tööd teha ja tagada teenuse kvaliteeti ning võib viia töötaja läbipõlemiseni. Läbipõlemine mõjutab lisaks juhtumikorraldajatele ka teda ümbritsevaid inimesi ning kogu organisatsiooni tervikuna. Sotsiaaltöö valdkonnas töötavate inimeste vaimse tervise eest hoolitsemine peaks olema sotsiaalhoolekandega tegelevatele asutustele esmatähtis, arvestades nende probleemide sisu ja hulka, millega töötajad igapäevaselt kokku puutuvad. Kuna stress ja läbipõlemine avaldavad lisaks töötaja tervisele mõju ka teenuse üldisele kvaliteedile, on oluline sellele suuremat tähelepanu pöörata. Lõputöös püstitatud eesmärk ja uurimisküsimused said vastused, mille lõpptulemuseks on, et Eesti Töötukassa juhtumikorraldajate seas esineb töökoormusest ja emotsionaalsest raskest tööst tingitud stressi teatud määral, kuid läbipõlemist esineb vähem.Nimetus Piiratud juurdepääs Vähenenud töövõimega inimeste võimalused tööturul Ida-Virumaa näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Teder, Anne-Ly; Männamäe, MeeliKäesoleva töö eesmärk oli uurida Ida-Virumaa vähenenud töövõimega inimeste ja tööandjate teadlikust tööturuteenustest ja -toetustest ning nende toel avatud tööturule saamise kogemusi nii vähenenud töövõimega inimeste endi kui ka tööandjate tõlgenduste põhjal. Vähenenud töövõimega töötute hõivesse siirdumine muutub üha olulisemaks teemaks elanikkonna vähenemise ja vananemise tingimustes. Tööturu toimimise parimate lahenduste leidmine ja suutlikus neid lahendusi õigesti ära kasutada, aitab vähenenud töövõimega inimesi tagasi töisesse ellu. Võimalikult suurema hulga tööealise elanikkonna kaasamine aitab kompenseerida üha suurenevaid sotsiaalkaitsega seotud kulusid. Töötuse vähendamiseks kasutatakse erinevaid tööturumeetmeid. Eesti aktiivne tööturupoliitika rõhk on peamiselt suunatud takistusi eemaldavatele meetmetele (nõustamisteenused, proovitöö, palgatoetus). Need passiivsed meetmed on suunatud juba tekkinud probleemide leevendamiseks. Inimkapitali investeerivate meetmete (tööturukoolitused, ümberõppe) kulutuse maht on olnud tagasihoidlikum, kuid nüüd aina suurenev. Need aktiivseid meetmed püüavad probleeme ennetada. Seetõttu on just viimaste edukat kasutamist peetud vähenenud töövõimega inimeste töötuse vähendamisel oluliseks. Töös tugineti süsteemiteooriale, väärtusteooriale ja rolliteooriale. Just ühiskonna poolt loodud süsteemid, tavapäraseks peetavatele sotsiaalsetele standarditele vastavus ja rolli komplementaarsus aitavad kaasa vähenenud töövõimega inimeste paremaks kohanemiseks nii ühiskondlikus kui ka tööelus. Töö teoreetilises osas anti ülevaade tööhõivega seotud seadusandlusest ja erinevatest vähenenud töövõimega inimeste tööle kaasamise ja tööl püsimisega seotud teenustest ja toetustest. Uurimuse tulemusel võib välja tuua järeldused: • Ida-Virumaa tööandjate poolt kõige rohkem kasutatud teenused olid tööpraktika, palgatoetus ja tugiisikuga tööle võtmise teenus; • vähenenud töövõimega töötud inimesed on teadlikud Eesti Töötukassa poolt pakutavatest teenustest ja toetustest; • vähenenud töövõimega töötavad inimesed ei ole teadlikud Eesti Töötukassa kaudu saadavatest tööl püsimist toetavatest teenustest ja toetustest; • vähenenud töövõimega inimeste arvamusel nende tööle rakendumist kõige soodustavam teenus on tööturukoolitus. Kõik tööandjad on pidanud tööotsinguid toetavaid ja tööle rakendumist soodustavaid teenuseid efektiivseteks. Tööandjad on kindlad, et lühiajaliselt on teenused ja toetused perspektiivsed. Samas arvatakse, et pikaaegses perspektiivis võib töötaja vähenenud töövõime olemasolu olla ikkagi ettevõtte stabiilsust takistav tegur. Tööandjate arvates on need vähenenud töövõimega inimesed, kes olid tööturul aktiivsed ka enne toimunud reforme, seda ka nüüd. Enne reforme ja aktiivsusnõuete kasutusele võttu kodused olnud inimesed ei ole veel valmis pikaajaliselt tööprotsessis osalema. Nad ei ole valmis endast tööülesannete täitmiseks kõik välja andma. Jätkuvalt on tööandjad kinni arvamuses, et vähenenud töövõimega inimestel on ebapiisavad teadmised ja oskused ning sellest tulenevad ka töötuse probleemid. Aegunud või tööga enam mitte kokkusobivad oskused tööle rakendumisel positiivset mõju ei avalda. Oma eriala spetsialistidel, kes oma teadmisi on pidevalt täiendanud, ei tohiks töövõime vähenemine või erivajadus olla töötamisel takistuseks. Uurimuse tulemusel leidis kinnitust, et mitte kõike vähenenud töövõimega inimesed ei ole valmis omandama uusi oskusi ja täiendama teadmisi, kuigi võimalused on erinevate koolituste, sealhulgas ka tasemeõppes osalemise toetamisega loodud. Seega mõjutavad vähenenud töövõimega ja erivajadustega inimeste tööle värbamist nende vananenud oskused. Või see, et tööoskused on omandatud tervena, kuid erivajadusest tingituna töö enam ei sobi ja inimene ei suuda seda endale teadvustada. Selgus, et töötukassa poolt pakutavad teenused ja toetused aitavad kaasa vähenenud töövõimega inimeste kaasamisele tööellu siis, kui inimesed ise on valmis panustama uute oskuste omandamisse. Vähenenud töövõimega inimesed on valmis proovima uusi võimalusi ja sobitama neid enda tervisliku seisundiga. Mitte olema alati kinni oma haiguses ja pidama ennast invaliidiks. Kindlasti ei pea kõik uus toimuma tervise arvelt, kuid peab olem avatud ja valmis katsetama. Uurimuse tulemusel leidis kinnitust ka see, et vaatamata aktiivsuspoliitikaga seotud erinevatele teenustele, toetustele ei ole osa vähenenud töövõimega inimesi ise valmis osalema tööturul. Samuti ei ole kõigile vähenenud töövõimega inimestele ka kõige parema riigi, tööandjate ja inimese enda tahtmise juures võimalik leida sobivat tööd. Olukorra parandamisele aitaks kaasa rohkem tõeliselt sotsiaalsete ettevõtete loomine, kodanikuühiskonna ja kogukonna arendamine. Lõputöö koostamine ja uurimuse läbiviimine andis töö autorile erinevat informatsiooni, nii üldise teadlikkuse tõstmiseks kui ka tööalaseks kasutamiseks. Kahjuks selgus ka, et enamiku ettevõtjate sotsiaalne vastutus ja panustamise soov, vahel ka võimalus ei ole ühiskonna huvide täideviimiseks kuigi suur. Sellest järeldub, et oleks vaja riiklikul tasemel abi sotsiaalsete ettevõtete loomiseks, kus leiaksid rakendust tööd teha soovivad vähenenud töövõimega inimesed.