Lõputööd (ST)
Kollektsiooni püsilink (URI)
Sirvi
Sirvides Lõputööd (ST) Märksõna "Sotsiaaltöö::Peresotsiaaltöö ja kriisisekkumine" järgi
Näitamisel1 - 6 6-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Avatud juurdepääs Lapsendatute kogemus ja selle efekt edasisele elule(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-08) Sepp, Kristel; Kirs, JaanikaArmastus ja turvatunne on inimeste põhivajadused. Kui need vajadused jäävad rahuldamata, siis ei suuda inimesed mõelda enesearengule, karjäärile ega eneseteostusele. Perekond on iga lapse loomulik kasvamise ja arengu keskkond, kus ta peaks omandama vajalikud oskused iseseisvaks eluks, toetudes vanemate abile. Aeg-ajalt võib siiski tekkida vajadus laps eraldada päritoluperest ja paigutada kasuperre tema heaolu tagamiseks. Kasupere peaks pakkuma lapsele võimalikult sarnast elukeskkonda nagu pärispere ning olema ajutine lahendus. Kahjuks aga jäävad kasuperre suunatud lapsed sageli sinna kuni täiskasvanuks saamiseni. Antud lõputöös autor keskendus lapsendatute kogemusele ning sellele, kuidas see mõjutab nende vaimset tervist läbi koguelu. Lapsendatud laps kogemus võib olla keeruline protsess, mis nõuab aega ja ressursse, et laps saaks sellest protsessist terveneda. Uurimises kaasati erinevate süsteemide efekte, kombineerides Urie Bronfenbrenneri ökoloogilise süsteemiteooria ja Maslow motivatsiooniteooria. Maslow teooria aitab selgitada, kuidas motivatsioon ja jõud mängivad olulist rolli lapsendatud lapse käitumises ning kuidas laps soovib armastust, turvatunnet ja tunnustust. Bronfenbrenneri teooria kohaselt on lapse heaolu tagamiseks oluline, et kõik teda ümbritsevad süsteemid toimiksid omavahel koostöös. Lõputöö eesmärgiks on välja selgitada lapsendatud lapste arvamus lapsendamisest teadasaamise ajast läbi isikliku kogemuse ja selle efekt vaimsele tervisele. Uuringu läbiviimiseks kasutas autor kvalitatiivset meetodit – poolstruktureeritud intervjuud, mis viidi läbi 2024 aastal märtsis, intervjuus osales kaheksa lapsendatud last, kes tänaseks päevaks on täiskasvanud. Autoril õnnestus enda suhtlusringkonnas leida kaheksa lapsendatud last, kes on nii eeskostel olevad, kui ka lapsendatud ning kes olid nõus enda kogemust ja lugu jagama. Kvalitatiivne meetod võimaldas suhelda lapsendatud lastega avameelselt veebikeskkonnas video vahendusel ja silmast-silma kohtudes ning suunata vestlust ettevalmistatud küsimuste abil. Meetod jättis vabaduse vestluse kulgu muuta ning vaadelda probleeme laiemalt. Lõputöös olid püstitatud uurimisülesanded, mis aitasid autoril antud teemat uurida ning seatud uurimisküsimustele vastata. Intervjuude käigus selgus, et lapsendamine ei pruugi alati toimuda lapse varajases eas, kuid vastajad väljendasid tänulikkust selle üle, et neid valiti kasuperre. Vastustest võis järeldada, et lapse vajadust hoolitsuse ja armastuse järele. Intervjuudest ilmnes, et lapsendatud või eeskostel olev laps sai teada lapsendamisest tavaliselt viiendal või kuuendal eluaastal. Analüüs näitas, et enamasti mõistab laps ise, et on lapsendatud. Intervjuudest jäi kõlama vastajate rõõmsameelsus, uhkus ja rahulolu, kuna neile selgitati nende lapsendamisprotsessi ja kuidas tema elu hakkab edaspidi kulgema. Uuringu käigus ilmnes, et lapsendamisest teadasaamine oli individuaalne kogemus igale lapsendatud lapsele. Enamik lapsendatud lapsi mõistis oma olukorda väga noores eas, mõnel juhul selgitasid kasupered olukorda kohe arusaadavalt. Teisel juhul toodi välja, et nende vanemad olid surnud. Enamus uuringus osalejatest oli oma kasuperede üle õnnelikud ja uhked, hoolimata sellest, kuidas nad lapsendamisest teada said. Lapsendatud laste nägemus oli, et nende kasuvanemad tegid nende heaks parima, pakkudes armastust, hoolitsust, turvatunnet ja kodu. Intervjueeritavate vastustest selgus, et nende emotsionaalne regulatsioon oli pigem negatiivsem kui positiivsem, kui said teada, et nad on lapsendatud. Vastajad tõid välja, et arusaam turvalisest ühiskonnast ja usalduslikest suhetest oli puudulik. Intervjueeritavad mõistsid põhjuseid, miks nad perest eraldati samas oli neil endil raske emotsioonidega raske toime tulla ja põhjustasid neile turvatunde kadumist. Intervjuu käigus toodi kahel korral välja konkreetselt iseendal süü tundmine. Enamike intervjuu vastustest jäi traumakogemus tugevalt kõlama. Perest eraldamise kogemus sundis vastajaid ennast alavääristama või mõtlema selle peal endas, mida nad valesti tegid, et ei väärinud bioloogiliste vanematega üles kasvamist. Uuring näitas, et vaid ühe vastaja puhul suuri emotsioone ei olnud. Kahe intervjueeritava puhul jäid kõlama aga positiivsed emotsioonid. Ühel juhul uuringu käigus selgus, et käitumismustrist kumab läbi, et ta tundis ennast armastatuna juhul, kui talle osteti materiaalseid asju. Uurimises selgus, et lapsendatud lapsed oleks soovinud lapsendamisest teada kohe algselt või alles vanuse vahemikus 16-18 eluaastat. Toodi välja väga konkreetseid põhjuseid enda soovidele. Autor pidas neid põhjuseid väga mõistlikuks või loogiliseks. Kahe intervjuu vastustest selgus, et tihti ei tahtnud pärioluperekonna küsimustele vastata ning põigeldi vastustest kõrvale. Avastati, et antud situatsioon mõjutas vastajaid, tekitades neis tõrjutuse tunde. Kahel juhul ilmnes soov saada teada oma lapsendamisest vanuses 16 või vanemana, arvestades, et siis oleks nad piisavalt küpsed ja suutelised selle infoga piisavalt hästi toime tulema. Intervjuudest ilmnes, et lapsendatud laste huvi oma mineviku ja eelneva elu vastu varieerub oluliselt individuaalselt. Enamikul intervjueeritavatel puudub suhtlus bioloogiliste vanemate, nende õdede ja vendadega ning neil pole soovi suhelda, kuna puudub usaldus ja side, mida nad peavad kõige olulisemaks. Uurimise tulemused näitavad, et vastajatele on elus abiks olnud tugev side nende kasuperega ning mitmed neist ei soovinud suhelda oma bioloogiliste vanematega. Intervjueeritavate seisukohalt on väga oluline teada, kust nad pärit on ja, kes olid nende bioloogilised vanemad ning selle info saamine oli neile olulisem kui otseste suhete loomine bioloogiliste vanematega. Uuringus ilmnes, et lapsendatud lapsed on väga rahul sellega, et neid just lapsendati. Selgelt tuli välja, kuidas intervjueeritavad väljendasid rahulolu enda kasupere üle ning arvasid, et kui nad oleksid jäänud bioloogiliste vanemate juurde või lastekodusse, oleks nende elu palju raskem ning nende vaimne tervis oleks veelgi enam kannatanud. Enamik vastanutest ei tundnud lapsendamisega seoses tõrjutust. Kahe vastaja hulgas oli aga neid, kes tundsid end tõrjutuna, üks neist pigem väljaspool kodusüsteemi ning teine kasupere peresüsteemis. Samas selgus asjaolu, et osad neist tundsid puudust isafiguurist. Samas tõid nad positiivse vaatenurgast välja, et neil oli olemas vend, kes osales üritusel, kus pidanuks osalema isa. Uuringu käigus ilmnes oluline asjaolu, et kui vastaja eestkostjaks oli Kohalik Omavalitsus, siis lapsendatud laps tundis puudust ulatuslikust toest selles kontekstis, sealhulgas oluliste eluvalikute tegemisel. Samuti mainiti, et võib-olla polnud vastajatel alati üht kindlat inimest, kellele oma muresid jagada. Uuringu intervjuude vastustest selgus, et enamasti on lapsendatud laste vaimne tervis on olnud lapsepõlves halvem kui täiskasvanueas. Ühel juhul tuli välja, et vaimne tervis on olnud halb kogu elu, põhjustades erinevaid vaimse tervise häireid. Intervjueeritavad tõid välja, et vaimse tervise abi osutati neile juba lapsepõlves pärast perest eemaldamist ja kasuperes elamist. Vastustest toodi välja, et tugiteenuseid oleks võinud olla rohkem. Uuringus ilmnes, et osalenud inimeste seas, teadsid kuus kaheksast vaimse tervise teenustest ja nende kättesaadavusest. Selgus, et tasulised teenused võiksid olla odavamad, et inimesed saaksid endale lubada erinevaid teraapiaid. Lisaks uuringu tulemusena selgus, et enamik lapsendatud lapsi, kes osales uuringus on saanud elu jooksul abi, kuid tunnistavad, et õige abistaja leidmine on olnud keeruline. Intervjuude tulemusena selgus, et lapsendatud lapsed oleksid lapsepõlves vajanud rohkem vaimse tervise toetamiseks süsteemsemat tuge. Uuringi käigus ilmnes veel, et täiskasvanueas aitaks lapsendatud lapsi süsteemsem ja soodsamatel tingimustel vaimse tervise abi kättesaadavus. Käesolev lõputöö ning töö raames läbiviidud intervjuud aitasid täita lõputöö eesmärgi ning vastata seatud uurimisküsimustele. Käesoleva uurimistöö tulemuste põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et perekond on lapse jaoks parim kasvukeskkond. Kui aga lapse bioloogiline pere ei suuda talle pakkuda armastust ja turvatunnet, siis tuleks laps suunata võimalikult kiiresti kasuperre. Kasupere on kindlasti kõige lähedasem võimalus kogeda ka bioloogilisest perest eraldatud lapsel pereelu ning lähedasi peresuhteid ning saada vajalikku toetust ka vaimsele tervisele. Lisaks jäävad kasuperes loodud suhted kestma ka peale täiskasvanuks saamist ning vajadusel saavad lapsendatud lapsed tuge perelt ka edaspidi.Nimetus Piiratud juurdepääs Lapsepõlves kogetud kriisi võimalikud seosed hilisema toimetulekuga(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-09) Mäger, Epp; Leuska, Anu; Vahula, TriinKäesoleva töö eesmärk oli uurida lapseea traumakogemustega inimeste tõlgendusi trauma võimalike mõjude kohta ning nende toetusvajadusi täiskasvanueas. Lapsepõlveeas traumaatilise sündmuse kogemine mõjutab inimese elu hilisemas täiskasvanueas. Täiskasvanutel, kes on jäänud ilma õigeaegse abita, võib esineda hiljem erinevaid vaevusi – komplekstraumat, emotsioonidega toimetuleku raskusi, vaimse tervise probleeme, negatiivset enesehinnangut jms. Uurimistöö eesmärgi täitmiseks püsitati neli uurimisküsimust. Uurimisküsimustele vastuse leidmiseks viis autor läbi seitse intervjuud täiskasvanud inimesega, kes olid lapsepõlveeas kogenud traumaatilist sündmust. Esmalt selgitati välja, millised võivad olla traumat põhjustavad sündmused lapseeas. Autor käsitles töö teoreetilises osas põhjalikult traumat põhjustavaid sündmusi lapseeas ning tõi välja järgmised: füüsiline ja emotsionaalne väärkohtlemine (sh hooletusse jätmine), seksuaalne väärkohtlemine, väärkohtlemise pealt nägemine ehk peresiseses vägivallas kasvamine ning kokkupuude surmaga ja lein. Kahjustavateks sündmusi lapseeas on võib olla teisigi, näiteks kiusamine, vanemate lahutus, psüühikahäirega inimesega koos elamine jne. Teiseks selgitati välja, milliseid traumaatilisi sündmusi on uurimuses osalejad kogenud. Uurimusest selgus, et intervjuudes osalejad olid kogenud peamiselt nelja liiki traumaatilisi sündmusi: vägivald, traumaatilised kaotused ja lein, hooletusse jätmine ja kiusamine. Kõige enam oli lapseea traumaatiline kogemus seotud vägivallaga, teisel kohal olid traumaatilised kaotused ja lein. Seejärel esines ühel korral hooletusse jätmist ja ühel korral kiusamist. Kolmandana analüüsiti, kuidas lapseea traumakogemusega inimesed tõlgendavad trauma võimelike mõjusid täiskasvanueas. Uurimistöö tulemused näitasid, et peamised lapseea traumakogemuse mõjud, mis intervjueeritavatel esinesid, olid järgmised: pidev üksinduse tunne, ettevaatlikus suhetes ja usalduse probleemid, raskus luua terveid partnerlussuhteid, hirm kogeda uuesti kaotust ja hülgamist, ärevuse ja alaväärsus tunne. Neljandaks selgitati välja, millised on lapseea traumakogemusega inimeste toetusvajadused täiskasvanueas. Kõik uurimuses osalejad tundsid oma kriisikogemuses ning sellele järgneval ajal üksindust, et neil ei ole kellegagi rääkida ega kedagi, kes neid toetaks. Seega peamine toetusvajadus nende intervjueeritavate jaoks oli see, et neil oleks vähemalt ühe inimesega usaldusväärne ja turvaline suhe, kes oleks valmis pakkuma neile tuge, kellega saaks rääkida ning kes tunneks nende käekäigu vastu huvi. See toetusvajadus oli nii lapseeas, peale traumeerivat sündmust kui ka hiljem täiskasvanueas. Toetusvajaduseks osutus ka professionaalne abi, mis hõlmas nii üks-ühele abi, nt individuaalset nõustamist kui ka grupiviisilist abi, nt grupiteraapiat. Grupiteraapia vajadust näinud inimesed lisasid juurde, et nad näeksid selle väärtust eelkõige selles, et nad saaksid oma lugu jagada sarnast asja läbi elanud inimestega ning õppida ka nende loost ja kogemusest. Lisaks toodi välja, et grupiteraapia ja teiste sarnaste inimestega kogemuste vahetamine näitab neile, et nad pole oma olukorras üksinda, mis leevendaks taaskord nende üksi jäätuse tunnet. Individuaalse nõustamise vajadus väljendus eelkõige selles, et tunti vajadust oma kogemus lahti mõtestada ning selle tagajärgedega toime tulla, sh õppida looma uuesti turvalisi ja lähedasi suhteid, kogeda vähem uuesti kaotushirmu. Autori hinnangul saab neid uurimistulemusi kasutada selleks, et mõista nende inimeste traumakogemusi, kes on lapseeas traumaatilise sündmuse läbi elanud ning nende toetusvajadusi. Seejuures võivad uurimistöötulemused olla kasulikud neile, kes töötavad selle sihtgrupi abistamisega otseselt, sh kes pakuvad neile abistavat tuge ja nõustamisi kui ka kaudsemalt, kes töötavad traumakogemusega inimeste abistamiseks välja uusi abimeetmeid. Trauma mõjutab inimesi erinevalt ning on palju sisemisi ja välimisi aspekte, mis mõjutavad seda, kas sündmus on inimesele traumeeriv või mitte (ja kõik kogetud kriisid ei pruugi olla traumeerivad). Seetõttu ei tee autor uurimistöös üldistusi suurematele sihtgruppidele, et kõigil sarnase kogemusega inimestel on sarnased mõjud ja vajadused, vaid annab ülevaate uurimuses osalenud inimeste tõlgendustest nende endi kogemusele ning nende toetusvajadusest. Seejuures on vajalik sellesse teemasse rohkem süveneda ning uurida spetsiifilisemalt erinevate traumade mõjusid inimestele eesmärgida töötada välja neile kõige tõhusamad abimeetmed. Kokkuvõtlikult saab öelda, et autori hinnangul on uurimistöö eesmärk täidetud ning eesmärgi täitmiseks püstitatud uurimisküsimused leidsid vastused. Uurimistöö läbiviimiseks valitud metoodika toetas uurimuse eesmärgi täitmist. Autor selgitas välja lapseea traumakogemustega inimeste tõlgendused oma trauma võimalike mõjude kohta ning nende toetusvajadused täiskasvanueas.Nimetus Avatud juurdepääs Pandeemia ja eriolukorra mõju teismeliste vaimsele tervisele(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Vangonen, Raina; Kool, HelenKOKKUVÕTE Selle bakalaureusetöö eesmärk oli analüüsida pandeemia ja eriolukorra ajal tekkinud vaimse tervise probleeme noorte endi hinnangul. Eesmärgist tulenevad ülesanded said täidetud. Teooria peatükis selgitas lõputöö autor teismeliste arenguülesanded ning igapäevaelu pandeemia ajal lähtuvalt kriisiteooriast. Teises peatükis lõputöö autor analüüsis saadud andmeid. Saadud andmetest tegi lõputöö autor järeldused ning ettepanekud edaspidiseks samalaadsete probleemide ennetamiseks. Pandeemia muutis ühe inimpõlve teismelisi. Varem ei osatud mõista, kui hea tunne on vabadus minna kuhugi, kohtuda teiste inimestega, olla koos sõpradega. Need on nii tavalised ja iseenesest võetavad elu rõõmud, mis muutusid ainult tundidega kaugeteks ihaldus objektideks. Võib ju väita, et noored suhtlesid ennegi läbi nutiseadme, aga see oli nende vaba valik. Kuigi meile tundub, et noored ei vaja suhtlemiseks inimest siis päriselt nii see ei ole. Netisuhtluses tekib palju arusaamatust, sest me ei näe inimkeha miimikat, hoiakuid, žeste jne. Noored ise ka tunnistavad ekraani väsimust. See on mingi eluta aparaat, kus tuleb veeta kohustuslikult aega. Kõigepealt distantsõppe tunnid ja siis veel kodutööd. Samal ajal suhtlesid nad ka telefonitsi sõpradega ehk nad rööprähklesid. Aeg arvutis venib lastel pikemaks kui keskmine tööpäev. See on rutiin, mis tekitab väsimust, läbipõlemist. Läbipõlemist said tunda ka need, kes ennem olid aktiivsed, täiskasvanute meelest tublid õppurid. Koormus kasvas ja ühel hetkel tuli sellele koormusele alla anda, et mitte läbi põleda. Uuringud näitavad, et neid murdeealisi, keda aitavad täna professionaalid on vähe. Kahjuks pole meie riigis piisavalt vaimse tervise spetsialiste, kes saaks ja oskaks selliseid lapsi aidata. Seega ei jäägi muud üle kui vanematel ise hankida infot, panna tähele muutusi lapse käitumises, kuulata neid tõeliselt hetkes olles. Aidata neil aru saada oma tunnetest ja emotsioonidest. Kahjuks raskematel juhtudel ei piisa must kui nõuda KOV koolidesse rohkem spetsialiste tööle võtta. Täna on olukord selline, et proffesionaalset abi on raske Saada. On peresid, kes sooviks teenust osta, aga ka siis on järjekorrad vastuvõttudele pikad. (Ingmar, 2018) On noori, kellele jaoks kool on ainuke keskkond, kuhu varjuda ning end turvaliselt tunda. Need on noored kelle peredes pole piisavalt aega neile või on pereliikmete omavaheline käitumine häiritud. Isolatsioon surus kõik pered ühele pinnale ja keerulisemates peredes kasvasid pinged veelgi. Tugivõrgustik isolatsiooni ajal nõrgenes nende perede ja noorte jaoks. Ka õpiraskuste korral on noorel palju keerulisem koduseinte vahel abi küsida, kui koolis olles. On hulk noori, kes ei räägi, mis neil kodus päriselt toimub. Olgu milline pere tahes on see noore jaoks püha. Lõputöö autori uuringust tuli välja, et kõige lähedasemad suhted on noortel just perega. Ema, õde- vend, isa, vanavanemad – just selles järjekorras. Sellele järgnes sõbranna või sõber. Paaril korral toodi välja ka klassijuhataja. Ka riik tegi just kui noored probleemiks riigis. Arutati kõvasti meedias, mis noortega ette võtta, et nad ei kohtuks, liiguks väljas. Miks neid võrdsetena ei võetud. Nad on ju meie tulevik. Kui ühiskond oleks neid rohkem kaasanud lahenduste otsimise siis poleks pidanud kasutama politsei ressursse parkides laste laiali ajamiseks. Lõputöö autori uuringustki tulid välja tõsiasjad, et paljud noored kohtusid ikka. Miks siis panna neid seadust rikkuma? Heaks asjaks peab lõputöö autor pandeemia ajas seda, et üha rohkem räägiti avalikult vaimsetest probleemidest. Ka digipädevused on teinud ühiskonnas suure hüppe. Riik rahastas koole ventilatsiooni parendamiseks või välja ehitamiseks. Toimus digiõppe programmide kohandamine ja ühtlustamine riigi siseselt. Lõputöö autori uuring näitas samu tulemusi, mis teiste maade uuringudki. Noortest kolmandikul on stressi sümptomid, halb uni, toitumise probleemid. On noori, kes ei soovi naasta enam digiõppesse. Need noored väärtustavad päris kontakte, suhtlust eakaaslastega ja uute kogemuste saamist. Leidub ka neid teismelisi, kes jääks distantsõppele meeleldi, sest neil oli mugavam kodus olla ja ise oma õppimisse vajadusel panustada. Samas selles eas noor alles õpib end juhtima ning õigeid otsuseid vastu võtma. Kõik need noored ei ole kindlasti valmis vastutama oma õppeprotsesside eest. Noored vajavad reaalseid kohtumisi, et õppida tundma oma „mina“ ja teiste sina aktsepteerima. Soovitakse ka teha samme iseseisvumise poole. Luua sügavaid suhteid teineteisega. Positiivseks peeti lõputöö autori uuringus seda, et aega oli rohkem, sest õppimisele ei kulutatud nii palju aega. Osad noored leidsid nüüd aega füüsiliseks liikumiseks ja sõpradega aja veetmiseks. Ennem võttis kool ning õppimine kogu nende aja.Nimetus Avatud juurdepääs Perede heaolu muutus kriiside ajal ja valmisolek kriisideks(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Timma, Merilin; Vahula, TriinLõputöö „Perede heaolu muutus kriiside ajal ja ettevalmistus kriisideks“ eesmärgiks on analüüsida erinevate kriiside tagajärjel tekkinud muutusi perede heaolus ning Eesti perede ettevalmistust võimalikeks kriisideks. Uurimistöö on läbi viidud kvalitatiivsel meetodil. Andmete kogumiseks kasutati poolstruktueeritud intervjuud, mis andis võimaluse uurida intervjueeritava nägemust, kogemusi ja mõtteid. Suulised intervjuud viidi läbi 2023. aasta veebruari viiel järjestikusel päeval. Viie inimesega tehti suuline intervjuu ning nelja inimesega viidi intervjuu läbi kirjalikul teel. Intervjueeritavad valiti vastavalt kriteeriumile, et perekonnas oleks vähemalt üks lasteaiaealine või kooliealine laps. Lõputöös on kasutatud Allardti heaoluteooriat ning erinevaid kriisiteooria käsitlusi, mis moodustavad kokku ühtse kriisiteooria. Autor annab ülevaate ka heaolu mõistest ning subjektiivsest heaolust. Vaadeldes perede heaolu läbi Allardti heaoluteooria võib öelda, et kogetud kriisid on mõjutanud kõiki kolme mõõdet, mida Allardt on kirjeldanud kui omamist armastamist ja olemist. Raskemad kriisid, millega pered on pidanud silmitsi seisma kuuluvad traumaatiliste kriiside hulka ning raskeimad tagajärjed on seotud enesetapu ning lapse tapmise mõtetega. Lõputöö uurimistulemustest on võimalik välja tuua järgnevad järeldused: • Varasemad uuringud ning autori töö kinnitavad, et lastel ja nende vanematel puudus tehniline valmisolek kaugõppe ja kaugtöö tegemiseks. • Vanematele valmistas raskusi töö tegemine ning laste aitamine samal ajal. Pingeid tekitas pidev koos olemine ning privaatsuse puudumine ja halvad tingimused õppimiseks ning töötamiseks. • Covidi raskemad tagajärjed tööga seoses on ettevõtete sulgemine, projektide tühistamine ning töö üle viimine internetti, mistõttu tuli välja töötada uued meetodid töö tegemiseks ning mõnikord puudus ka töökohapoolne abi. • Töömahu kasv halvendas peresuhteid. • Kõige keerulisemad kogetud kriisid on traumaatilised kriisid, näiteks lähedase surm, raseduse katkemine, enneaegsed lapsed, lähedase enesetapp, lähedaste pereliikmete või laste haigestumine ning muud rasked diagnoosid ja lapsepõlves kogetud vanemate või vanavanemate alkoholisõltuvus ning sellega kaasnev vägivald. • Raskeid kriise kogenud perekonnad ei ole kriisijärgset abi saanud. • Vähese kriisikogemusega uuritavate seas on arvamus, et kriisijärgset abi on lihtne saada. • Vähene nõustamine lähedase raske haiguse diagnoosi korral. • Uuritavad on kriisijärgselt kogenud emotsionaalselt raskeid tundeid, mis on halvendanud hakkamasaamist igapäevaelu tegevustes ning avaldanud mõju ka perekonna majanduslikule poolele. Perede heaolu vähenemine on kaasa toonud vaimset kurnatust ja olukorda, kus kaob üdine elurõõm. • Vaimse tervise turgutamiseks tegeletakse endale meelepäraste tegevustega sealhulgas sportimise ja eneseharimisega vaimse tervise teemadel. • Toetusmeetmena saadi lasteaiamaksu paarikuulist vabastust, koolilastele toidukotte või söögiraha ning töötukassa toetust. • Uuritavad on saanud tuge suhtlemisest neile oluliste inimestega väljaspoolt perekonda. • Toetusmeetmetena on oluline, et raviasutustes ning kiirabi ja haiglatöötajate poolt tuleks rohkem abivõimalusi, märkamist ning mõistmist. • Raskete haiguste diagnoosi saades võiks lisaks eriarstile olla kabinetis psühholoog või nõustaja, kes saab koheselt kliendi vaimse tervisega tegeleda ning oluline on toetada ka lähedasi. • Kõige väiksemate kriisivarudega peredel on toitu kaheks kuni kolmeks päevaks ning eristusid ka mõned perekonnad, kellel puudus kodus joogivesi kriisi tarbeks. Ülejäänud pered on mõelnud toidu varumise peale ning saavad hakkama oma toiduvarudega nädalast kuni paari kuuni. Selgelt eristus üks pere, kes on valmistunud kõikideks kriisideks paremini kui teised. Sellel perel jagub toitu ligi kolmeks kuuks, joogivee varu ligi kaheks nädalaks. Neil on olemas põhjalik koduapteek ning lisaks ostetud maakodu kriiside jaoks ning ka töö kaotamise korral saaksid nad kõige pikemalt hakkama. • Kõikidel uuritavatel on olemas alternatiivne koht, kuhu minna, kui oma kodus ei ole enam võimalik olla ning kõikidel peredel on ka loota kellegi abile, kui teist lapsevanemat ei ole. • Sularaha ei peeta oluliseks, enamusel on sularaha varu alla saja euro. • Analüüsi tulemustest lähtuvalt ei ole jõukamad perekonnad valmistunud kriisideks paremini. • Katastroofikogemuse puudumine mõjutab üldist kriisiks ettevalmistust. • Uskumused ja veendumused võivad vähendada kriisideks valmistumist. • Sõda Ukrainas on enamuse turvatunnet mõjutanud. • Relvadega kokkupuude on ühel perekonnal ning teised vastanud suhtuvad relva omamissee pigem negatiivselt ning oma koju relva ei soovi. • Enesekaitseks on mõni vastanu mõelnud relva hankimise peale, aga konkreetseid samme selles osas ei ole tehtud. • Kaitseväe kogemus on kahel pereisal ning ühe pere vanimal pojal, millest saab järeldada, et sõja korral rakendatakse nad riigikaitsesse ning perekonnad peavad ise hakkama saama. • Üldist kriisiennetust peetakse vajalikuks ning oodatakse suuri kriisiõppusi. Kõik vastanud on läbinud esmaabikoolitusi, kuid selles osas vajatakse meeldetuletamist ning puudub enesekindlus. • Kriisi kogemise positiivse küljena nähakse selle õpetlikku poolt nii järgnevateks kriisideks valmisoleku osas, aga ka selle kaudu, et on võimalik enda kohta üsna palju teada saada. Lisaks aitab see ka teisi kriisis olevaid inimesi paremini mõista. • Kriisi- ja traumajärgselt on vaja kannatanuga koheselt tegeleda, et ennetada hilisemaid vaime tervise probleeme. Lähtuvalt uurimistulemustest on autoripoolsed ettepanekud järgmised: • Traumajärgse toetuse ja ravi kättesaadavamaks muutmine, mis hõlmab ka traumajärgse abi spetsialistide koolitamist ning rohkemate õppekohtade loomist. • Haridusprogrammide kasutuselevõtt, mis aitaks inimestele õpetada, kuidas saab leevendada ärevust ja stressi. • Traumapõhise teadlikkuse suurendamine läbi kampaaniate ja teemapäevade, mis aitab inimestel paremini mõista trauma mõju vaimsele tervisele ning julgustab inimesi abi otsima. • Majanduslikult vähekindlustatud perekondade toetamine kriisivaru ning esmaabivahendite soetamisel. Lõputöö eesmärk saavutati, perede heaolu muutust erinevate kriiside käigus ning perede ettevalmistust erinevateks kriisideks on analüüsitud ning seostatud alusteooriatega.Nimetus Avatud juurdepääs Sensoorse- ja/või liikumispuudega lapse ja tema pere toetamine Rakvere linna näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-03) Ridalaan, Carmen; Männamäe, MeeliPuudega lapse perre sündimine või puude avastamine on raske kogu perele. Selleks, et pere saaks parimal võimalikul viisil edasi toimida, vajab perekond tuge. Tuge pakuvad nii riik, kohalikud omavalitsused, sõbrad, tuttavad – kõik meid ümbritsev. Inimesi mõjutab ümbritsev keskkond ja süsteemid, mille osaks on ka inimesed ise. Lõputöö eesmärgiks oli analüüsida riigi ja Rakvere linna poolt liikumis- ja/või sensoorse puudega lapse abistamiseks pakutavaid toetusi, teenuseid, teenuste kättesaadavust ning võimalikke probleemkohti pere toetamisel. Töös kasutati kvalitatiivset uuringumeetodit ning viidi läbi intervjuud kaheksa lapsevanemaga kes kasvatavad liikumis- ja/või sensoorse puudega last ja elavad Rakvere linnas. Töö eesmärk sai uuringuga täidetud. Töö autor koostas lähtuvalt lõputöö eesmärgist kolm uurimisülesannet. Esimene uurimisülesanne oli analüüsida Rakvere linna poolt pakutavaid toetusi ja teenuseid lapse ja pere abistamisel lähtuvalt puudest. Lapsevanemad on teenustega Rakvere linnas rahul ning kättesaadavuse osas toodi miinusena välja vaid logopeediteenus. Logopeede on üldiselt Eestis vähe ja seetõttu võivad olla ka järjekorrad pikemad kui mõne muu teenuse puhul. Paljud perekonnad rääkisid ka puude avastamise hetkest ja toodi välja, kui oluline on tugivõrgustiku, kohaliku omavalitsuse ning riigi roll ja olemasolu. Teenus, mis on puudega lapse sündides või puude avastades esmatähtis, on sotsiaalnõustamine. Seda teenust on enamus lapsevanemaid kasutanud ja lapsevanemad on teenusega rahule jäänud. Teiseks uurimisülesandeks oli analüüsida Rakvere linna keskkonda kui tervikut liikumis- ja sensoorse puudega lapse jaoks ligipääsetavuse suhtes. Puudega inimese jaoks peab olema ligipääsetav kõik meid ümbritsev, et ta tunneks ennast mugavalt ja kindlalt ning ligipääs oleks nii füüsilisele keskkonnale kui ka teabele. Mitte ühelgi lapsevanemal ei ole olnud probleemiks ligipääs infole või ligipääs Rakvere linna asutuste või allasutuste lehekülgedele. Uuringust tulid välja probleemid füüsilise ligipääsetavuse puhul, näiteks ei ole mõne asutuse lift liikumispuudega inimese jaoks mugav, lifti suurus on liiga väike. Palju tuli välja ka füüsilise ligipääsetavuse raskuseid talvel, kui tänavatel on lume tõttu raskem abivahendiga liikuda. Kolmandaks uurimisülesandeks oli analüüsida, kas ja kuidas on muutunud kohalike omavalitsuste teenused Euroopa Sotsiaalfondi toetuste lõppemisega. Kohalikud omavalitsused hakkasid juba ennetavalt tegelema sellega, et lapsed vajalikus mahus tugiteenuseid edasi saaksid ning ükski abivajav laps teenusest ilma ei jääks. Omavalitsused ise nägid, et valdkondade vahel on vaja suurendada koostööd ning kohalikud omavalitsused pidid sõlmima uued kokkulepped teenuseosutajatega. Paljud kohalikud omavalitsused jäid sama teenusepakkuja juurde, kes pakkus teenuseid Euroopa Sotsiaalfondi projekti ajal. Uuringust selgus, et lapsevanemad ise projektist midagi kuulnud polnud. Toodi välja asjaajamise lihtsamaks muutumine paar aastat tagasi, kui lõppes topelthindamine kohalikus omavalitsuses ja sotsiaalkindlustusametis. Varasemalt tehti hindamine nii kohalikus omavalitsuses kui ka sotsiaalkindlustusametis, aga aasta enne projekti lõppemist viidi kogu hindamine üle kohalikele omavalitsustele. Selle üle oli lastevanematel vaid hea meel, sest nende elu muutus sellega mugavamaks. Lapsevanemad on teenustega rahul ning mingeid suuri muutusi ei esinenud, sellest saab järeldada, et Rakvere linnas on projekti lõppemine hästi korraldatud ning on ennetavalt selle nimel tööd tehtud. Olulised süsteemi osad lapsevanemate jaoks on tugivõrgustik, riik, kohalik omavalitsus ja kogukonnagrupid. Teenuste ja toetustega on üldiselt vanemad rahul, rahulolu ei ole nii hea logopeediteenusega, sest teenusepakkujaid on vähe ja järjekorrad pikad. Abivahendite soetamisel või üürimisel ei ole ühelgi lapsevanemal probleeme olnud ja aidanud on nii riik kui omavalitsus. Füüsiline ligipääsetavus Rakvere linnas on talvel kehv ja probleeme on ka mõne hoone lifti pääsemisega. Digiligipääsetavusega lapsevanematel probleeme ei ole esinenud. Euroopa Sotsiaalfondi projekti lõppemisega on Rakvere linn hästi toime tulnud, sest lapsevanemad ei ole teenuste osas negatiivseid muutusi tähele pannud. Lõputöös on läbivalt kasutatud süsteemiteooriat ja autor leiab, et uuring kinnitas süsteemide vajalikkuse. Puudega lapse sündimisel on esimene süsteem haigla, mis kuulub ühiskonna poolt loodud süsteemide alla, lisaks on väga oluline tugivõrgustiku ja sõprade olemasolu. Peale haiglast koju saamist, on edasi toeks nii riik kui kohalik omavalitsus, kust saab vajalikke teenuseid ja toetusi, et perekonna elutingimused ja üldine olukord paraneks.Nimetus Avatud juurdepääs Vanema toimetulek peale lapse kaotust(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-05) Piirsalu, Marjana; Kirs, JaanikaLapse surm ei ole iial kerge, tihtipeale ise sellega toime tulla on raske. Elu ei ole enam endine, lähedase inimese surma korral kaotame väikse osa iseendast. Kiindumus, mis sellega kaasneb salvestub ja peale lähedase surma tekib suur segadus, sest aju ei saa aru kuhu inimene kadus, kuskil meie sees on ta ikkagi alles. Kohanemine on raske ja uue reaalsuse aktsepteerimine on pikk protsess. Leinavate vanemate jaoks on kriitilise tähtsusega saada õigeaegset ja jätkuvat tuge. Haiglates pakutav esmane nõustamine on väärtuslik, kuid sageli ei ole see piisav, et toime tulla kaotusest tuleneva sügava leinaga. Sageli ei oska vanemad ära tunda, et on leina kinni jäänud ja vajavad professionaalset abi. Naistel ja meesel on leina väljendusviis väga erinev, naised nutavad tihedamini ning suudavad oma leinast rääkida palju avatumalt kui mehed Leinaprotsessis on oluline aktsepteerida, et armastatud inimene on igaveseks lahkunud nii saab oma eluga edasi minna. Leinakogemus võib tuua kaasa muutusi inimese väärtushinnangutes ja maailmavaates, muutes materiaalse vähem oluliseks ja tõstes esile vaimseid väärtusi. Näiteks võib lein sundida inimesi ümber hindama, mis on elus tõeliselt tähtis, nagu sisemised väärtused – armastus, kaastunne, tänulikkus ja ühtekuuluvustunne. Selline sisemine muutus võib avada uued arusaamad elust ja surmast. Lõputöö eesmärgiks oli anda ülevaade leinaprotsessist, leinaga toimetulekust ja tuua välja erinevaid toetamise võimalusi leinajale. Lõputöös kirjeldati leinaprotsessi läbi kahe teooria, mis on olulised leinamise protsessil. Töö tulemusena selgus, et leinavad vanemad jäetakse sageli ja neil puudub teave selle kohta, kuidas oma leinaga toime tulla või kust vajadusel abi otsida. Iga leinaja kaotusvalu ja toimetulekuviisid on erinevad, seega on oluline märgata, mõista leinavate vanemate olukorda ja toetada neid. Ettepanekuna tuleb märkida leinavatele vanematele tõhusamate tugisüsteemide loomist, olemasolevate teenuste teadvustamist ja paremat juurdepääsu ning erinevate asutuste koostööd. Tõsta teadlikkust võimalustest saada esmatasandi abi ja tasuta järelabi komplitseeritud leina puhul. Lõputöö eesmärk ja uurimusküsimused said täidetud.