Taaskasutatud rõivaste tarbimise vastuolu jätkusuutlikule arengule

Antud lõputöö teemaks on taaskasutatud rõivaste tarbimise vastuolu jätkusuutlikule arengule. Kuigi mõistele „jätkusuutlik areng“, ei ole praegusel ajal ühtset definitsiooni, mis oleks aktsepteeritud eelkõige vastavate akadeemikute seas (teadaolevalt on antud ringkonnas kasutusel üle 70 erineva definitsiooni, mis on omavahel vastuolulised ja võistlevad), on selle üheks oluliseks täitmise tingimuseks jätkusuutlik tarbimine, mis sõltub tarbijate harjumustest. Üheks eelduseks saavutamaks jätkusuutliku tarbimist nimetatakse toodete taaskasutamist, mida propageeritakse erinevate ühenduste kaudu ühiskonnas. Tuuakse välja eraldi, et jätkusuutlik rõivaste tarbimine sisaldab endas nende taaskasutamist. Siinkohal, lisaks eelnimetatud mõistete põhjalikule käsitlusele, on autor välja toonud vastuolulised tegurid taaskasutatud rõivaste tarbimisel. Teoreetilises osas esitab autor lisaks kirjanduses välja toodud vastuoludele ka varasemalt läbi viidud uurimustööde tulemused, kus on käsitletud taaskasutatud rõivaste mõju kas keskkonnale, ühiskonnale või majandusele. Siinkohal avaldab autor põhilise vastuolu: taaskasutatud rõivaste tarbimine ei väldi ega vähenda rõivaste esialgse tootmisega seotud probleeme. Ehk siis tegeletakse tagajärgede, mitte nende algsete põhjustega. Samuti väärib märkimist, et taaskasutatud rõivaste eksportimisega arengumaa riikidesse, on võimalikuks tagajärjeks nende riikide tekstiiltööstuse välja suremine. Lisaks ka asjaolu, et kasutatud rõivaste kvaliteedi, sortimendi ja kvantiteedi eest vastutavad vaid eksportijad ning praegusel hetkel puudub ettevõtetel ühtne arusaam kasutatud rõivaste kvaliteedist (mis omakorda on tingitud ebamäärasest jäätmedirektiivist ning mis võib tekitada küsimuse, kas eespool nimetatud riikidesse ei saadeta mitte kasutatud rõivaid eksportivate riikide ökoloogilise jalajälje vähendamiseks). Kuna tarbijakäitumisel on suur tähtsus jätkusuutlikkuse tagamiseks, siis on autor teoorias välja toonud ka vastavad vastuolud. Sellele lisaks uuris autor lõputöö empiirilises osas Eesti taaskasutatud rõivaste tarbijate seas läbi viidud ankeetküsitluse kaudu nende tarbimisharjumuste vastavust jätkusuutlikule arengule. Ning et saavutada terviklikumat ülevaadet taaskasutatud rõivaste tarbimise vastuoludest jätkusuutlikule arengule, viis autor läbi intervjuu OÜ Sorteerimiskeskuse (tuntud ka Humana) sorteerimisosakonna juhatajaga. Antud uurimuste tulemused näitasid selget vastuolu taaskasutatud rõivaste tarbimise ja jätkusuutliku arengu vahel. Nimelt hoolimata sellest, et enamus tarbijatest (90%) arvasid teadvat, mida see mõiste endas tähendab ning leidsid, et taaskasutatud rõivaste tarbimine on jätkusuutlik, ei vastanud nende endi tarbimusharjumused jätkusuutlikule tarbimisele. Kõige suuremaks vastuoluks antud tarbijate seas oli nende põhjus kasutatud rõivaste ostmiseks: nn garderoobi täiendamiseks. Taaskasutatud rõivaste jätkusuutlikus aga seisneb eelkõige selles, et tarbijad ostavad rõivaid asendus eesmärgil, et vältida lisatootmist ning pikendada eluiga. Peale selle selgusid ka nende rõivaste hooldamise ja kandmisega seotud vastuolud jätkusuutlikule arengule: tavaliste pesuvahendite kasutamine ( nendes võib sisalduda fosfaate ja lõhnaaineid, mis on kahjulikud nii keskkonnale kui ühiskonnale); sage pesupesemine pesumasinaga; trummelkuivatussüsteemi kasutamine pesukuivatamiseks; rõivaste vähene kandmine enne pesemist; annetamine ning ära viskamine (siinkohal märkuseks, et annetades rõivaid peab teooria kohaselt arvestama ka keskkonnamõjusid, mis on tingitud transpordist, sorteerimisest ning edasimüümisest). Samuti oli vastuoluline ka tulemus, kus 8% vastanutest ei teadnud, mis on jätkusuutlik tarbimine, kuid arvasid siiski, et rõivaste taaskasutamine on jätkusuutlik tegevus. Sorteerimiskeskus OÜ kvalitatiivne uuring näitas, et antud ettevõte tegevus on samuti vastuolus jätkusuutliku tarbimisega, eelkõige tingituna ekspordist arengumaa riikidesse. Tulenevalt teooriast see on mõjutanud eelpool nimetatud riikide majandusliku arengut, olles üheks põhjustajaks vastavate riikide tekstiiltööstuste sulgemisele ning sellest tingitud töötusele. Viimasest sõltub omakord riikide majanduslik areng, mis on jätkusuutliku arengu üheks eelduseks. Sellele lisandub ka sotsiaalne heaolu küsitavus. Nimelt ei saa eksporditavate riikide elanikud ise valida rõivasortimenti, mida neile müüakse ning toetudes teooriale võib see tähendada seda, et kasutatud rõivad ei vasta nende vajadustele. Ka see on vastuolus jätkusuutliku arengu dimensiooniga- sotsiaalse heaoluga. Viimaks on ebaselge piir, mis hetkest on kasutatud rõivas „prügi“ ja vajab utiliseerimist kohalikes jäätmekäitlusega tegelevates ettevõtetes, mis on OÜ Sorteerimiskeskuse väitel kallim moodus prügi kõrvaldamiseks kui eksportimine. (Siinkohal märkus: ekspordi eest tasub sihtriik). See võib põhjustada arengumaa riikidesse nn prügi teisaldamist kasutatud rõivaste eksportimise kaudu, mis suurendab sealsete elanike ökoloogilist jalajälge. Ka sellest saab järeldada, et taaskasutatud rõivastega tegelev ettevõte Eestis on kvalitatiivsete näitajate põhjal ebajätkusuutlik arengumaa riikide suhtes, põhjustades neile erinevaid probleeme kõigil jätkusuutliku arengu dimensioonidel ning seega ei vasta antud kontseptsioonile. Autori arvates peaks antud vastuolude vähendamiseks jõudma nii teadlased kui ka poliitilised ühendused võimalikult ühesele arusaamale, mida tähendab jätkusuutlikus ning millised on selle täitmise kriteeriumid. Paraku, tulenevalt teoorias käsitletud jätkusuutliku mõiste defineerimise problemaatikast ning paljude (üle 70 ) akadeemikute definitsioonide vastuoludest tingituna, ei olegi praegusel hetkel jätkusuutlikule arengule nii öelda mõistlikku käsitlusviisi. Viimane aga tähendab seda, et igaüks võib kasutada sõna „jätkusuutlikkus“ nii nagu talle vajalik ning põhjendada oma tegevust sellega. See asjaolu on viinud tulemuseni, kus süvenemata taaskasutuse negatiivsetele külgedele ühiskonnale, majandusele ja keskkonnale, propageeritakse rõivaste taaskasutamist, kui jätkusuutlikku tarbimisviisi väga laialdasel tasemel. Eelnimetatud asjaolu on viinud tulemuseni, kus taaskasutatud rõivaste tarbijate arvates, et ostes taaskasutatud rõivaid on nad jätkusuutlikud ning teevad ühiskonnale „head“. Siinkohal peab autor vajalikuks senise jätkusuutliku arengu kontseptsiooni saavutamiseks: rohkemate uurimustööde läbiviimist taaskasutatud rõivastega seotud ettevõtete negatiivsest mõjust majandusele, keskkonnale ja ühiskonnale ning nende avalikustamist üldsusele; nii rõivaste tootmisprotsesside kui ka rõiva hoolduseks vajalike vahendite muutmist jätkusuutlikumaks; rõivaste tootmisel ümber töötlemiseks sobilike tekstiilkiudude kasutamist; kasutusel olevate jäätmedirektiivides täpsemalt määratleda „prügi“ tähendust ning riiklikel tasemel ühtsete kvaliteedinõuete kehtestamist kasutatud rõivastele.

Nowadays, as the population of Earth is steadily increasing and the rational use of natural resources has become a vital aspect in the survival of the human race, terms like "sustainability" and "reuse" have become popular. People are encouraged to reuse products, including clothes, in order to lead a sustainable lifestyle. There are an estimated 300 companies that are in the field of reused clothing in Estonia, so it would seem that the consumtion of reused clothes is popular among local consumers. The problem is that the sellers emphasize the positive effects of what selling reused clothes has on the environment, economy and society and no mention of the negatives. Thus, the author of this thesis has set the purpose of discussing the controversies of reused clothing on the sustainable development society. In order to achieve this goal, the author has thouroughly researched the theoretical materials regarding the term "sustainable development", such as the official documents of the European Union and other scientific articles. In order to compare the controversial effects that the consumtion of reused clothinghas on the local (Estonian) level, the author has conducted a qualitative research on one of Estonias most well-known reuse centres OÜ Sorteerimiskeskus (more known as Humana), which consisted of a semi-structured interview with the director of the company, and a quantitative research of the consumers of reused clothing, which was done as an inquiry form to be filled out on the internet. The results of the research showed a clear controversy between the consumtion of reused clothing and sustainable development. Regardless of the fact thatmost of the consumers (90%) thought they knew what the term "sustainability" meant and that they were, in fact, living a "sustainable" lifestyle by purchasingreused clothes, their comsumtion habits did not show it, as the biggest reason for the consumption of reused clothes was to only add to the already existing clothes that they had. The sustainability of reused clothing lies in the fact that consumers buy to replace items in order to prevent additional production. In addition to that, the research uncovered the controversial effects the maintenance of reused clothing had on sustainable development and the environment, such as the use of toxic detergents, overly frequent use of washing machines and tumble drying the clothes and also the throwing away of clothes or giving them to charities. When giving clothes away to charities one must consider the theoretical costs of transport, sorting and reselling the clothes. One of the noteworthy results of the research was that 8% of the respondents did not know what sustainability is, but still thought that the reuse of clothes is a sustainable activity. The qualitative research of OÜ Sorteerimiskeskus showed that their activity is in controvercy with sustainable consumtion due to export to developing countries. According to theory, this influences the economy of the countries, being one of the reasons that textile factories are closed, this, in turn, influencing unemployment rates and social welfare in these countries. The people in the countries the clothes are exported to, can not choose the assortment of clothes they are being sold, and, in theory, this might not mach their needs. This too is controversial with the dimensions of sustainable development regarding social welfare. And lastly, there are no rules or regulations to help determine when the reused item of clothing becomes trash and needs to be sent to recycling, which, according to OÜ Sorteerimiskeskus is a much more expensive way to eliminate trash than to export it, as the country of destination pays for the costs of export. This might cause the displacement of trash into developing counries through the export of reused clothing, which increases the ecologial footprint of these countries. This concludes that the company that deals with reused clothes in Estonia does not match the concept of sustainability in terms of qualititative indicators, causing different problems in the environment and economy of developing countries. The author believes that, in order to reduce these controversies, scientists and political organizations should come to a mutual decision of what sustainability is and what are its criteria. Currently, there is no clear definition of what sustainability is, which, in turn means that anyone can use the word "sustainability" however it suits them and use it as a justification for their actions. This behavior has led to results where the negative aspects of reusing clothes on the society, economy and environment are being overlooked and the reuse of clothing as a sustainable activity in general has been widely promoted, which in turn makes the consumers think they are "doing good" for the society when purchasing reused clothing. Therefore the author considers it necessary to develop a precise definition of what "sustainability" means. In order to do that, more research on the negativeeffects of the companies that are in the reused clothing business have on the environment, society and economy must be conducted and also be disclosed to the general public. The manufacturing process of clothes and also the means of maintanance of the clothes must be made more sustainable, this including that the actual fibers of which new clothes are made of must be recycleable. Also the meanining of "trash" must be precicesly defined in the directives of waste and common demands about the quality of the reused clothes and must be established nationally.