Koer kaasava sekkumise teadlikkuse tõstmine sotsiaaltöös Lääne-Virumaa näitel

Abstract

Tänapäeva ühiskonnas kogevad paljud inimesed stressi, ärevust ja üksildustunnet. Uuringud ja kogemuslikud tähelepanekud on näidanud, et koertega suhtlemine ning nende kaasamine toetavatesse protsessidesse võib aidata neid negatiivseid seisundeid leevendada. Seetõttu on märgata kasvavat trendi koerte kaasamisel erinevatesse töövaldkondadesse, sh sotsiaaltöösse. See areng oligi ajendiks käesoleva lõputöö teema valikul – „Koera kaasava sekkumise teadlikkuse tõstmine sotsiaaltöös Lääne-Virumaa näitel“. Lõputöö eesmärgiks oli uurida sotsiaalvaldkonna töötajate teadlikust koera kaasavast sekkumisest ja nende valmisolekut selle metoodika rakendamiseks sotsiaaltöösse. Koera kaasavast sekkumise tähenduse ja teoreetilise tausta avamiseks analüüsis töö autor erinevaid kirjalikke allikaid. Uurimistöö käigus selgus, et 2025. aasta seisuga on Eestis selle teema käsitlemisel kättesaadavus piiratud – vabalt ligipääsetavad kirjalikud allikad looma või koera kaasava sekkumise kohta Eesti raamatukogudes puuduvad. Ainsaks leitud teoseks oli Audrey H. Fine poolt toimetatud „Handbook on animal-assisted therapy: foundations and guidelines for animal-assited therapy“, kuid Eesti raamatukogudes puuduvad selle kõige ajakohasemad väljaanded. Allikabaasi laiendamiseks kasutas autor internetis leiduvat elektroonilist raamatukogu Perlego, mille kaudu oli võimalik tutvuda valdkonna inglise keelsete erialaste teostega. Lisaks otsiti asjakohasid teadusartikleid ja teemaga seotud allikaid EBSCOhost-i, Google Scholar-i ja üldise internetipõhise otsingu abil. Koera kaasava sekkumise analüüsimisel ilmnes tugev seos kiindumusteooriaga. Mitmed allikad seostasid nimetatud teoreetilise lähenemise loomade kaasamise praktikatega, mistõttu pidas autor oluliseks lõputöös käsitleda koera kaasavat sekkumist läbi kiindumusteooria. Koera tööülesannetesse kaasamiseks tuleb läbida vastav ettevalmistus ning sooritada teraapiakoera ja koerajuhi eksam. Eestis on selleks hetkel ainus võimalus Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu kaudu, kellel on vastav kvalifikatsioon ja õigus väljastada diplomeid koos rahvusvahelise sertifikaadiga. Lõputöö koostamisel kasutati ühingu kodulehel avaldatud teavet teraapiakoerale ja koerajuhile kehtivate nõuete kohta, mida käsitleti töö teoreetilises osas. Mõistmaks paremini, kuidas on võimalik koeri erinevates keskkondades tööalaselt kaasata, käsitles autor valikut praktilisi näiteid Eesti kontekstist. Kuigi koerte kaasamine sotsiaaltöös on Eestis veel võrdlemisi vähe levinud, leidus siiski mitmeid positiivseid eeskujusid ja algatusi. Lõputöö alguses anti ülevaade koera kaasava sekkumise olemusest ja tähendusest, samuti käsitleti teemat kiindumusteoori valguses ning kirjeldati teraapiakoerale ja koerajuhile esitatavaid nõudeid. Nimetatud teooria põhjal koostati empiirilise uuringu küsimustik, mille eesmärk oli uurida Lääne-Virumaa sotsiaalvaldkonna töötajate teadlikkust koera kaasavast sekkumisest ning nende huvi selle rakendamise suhtes oma tööpraktikas. Lõputöö raames tehtud uuringu põhjal on üle poolte sotsiaaltöötajatest on teadlikud koera kaasava sekkumise kontseptsioonist, kuid vaid üks neist on seda oma töös rakendanud. Peamiseks takistuseks on väljatoodud pädevuse puudumine, mis viitab vajadusele täiendkoolituste järele. Alla poolte uuringu osalejatest on koera kaasavat sekkumist praktikas näinud. Üle poolte vastanutest defineerisid koera kaasavat sekkumist korrektselt, rõhutades, et see on sihipärane ja juhendatud tegevus, mitte pelgalt koera kohalolu töökeskkonnas. Samuti peeti oluliseks, et nii koer kui ka tema juht oleksid vastavalt koolitatud. Uuring näitas, et kuigi arusaam koera kaasavast sekkumisest on üsna hea, on praktilised kogemused vähesed. Enamik sotsiaaltöötajaid näeb selles suurt potentsiaali. Huvi selle sekkumisviisi vastu on märkimisväärne – 39st 26 spetsialisti väljendasid soovi seda oma töös kasutada, kuid tõid esile vajaduse täiendava väljaõppe ja juhendmaterjalide järele. Koera kaasava sekkumise potentsiaalseteks rakendusvaldkondadeks toodi välja eakate hooldus, vaimse tervise toetamine ja lastega töötamine. Lisaks on teadusuuringud näidanud, et koera kaasamisel võib olla mitmeid positiivseid mõjusid, sealhulgas stressi ja ärevuse vähenemine, emotsionaalse heaolu paranemine ning sotsiaalsete oskuste areng. Kokkuvõttes viitavad tulemused sellele, et koera kaasav sekkumine omab suurt potentsiaali sotsiaaltöös. Edasised uuringud ja praktilised algatused võiksid keskenduda sellele, kuidas seda sekkumisvormi tõhusamalt rakendada ning milliseid meetmeid on vaja, et suurendada sotsiaaltöötajate pädevust ja kindlustunnet selle meetodi kasutamisel. Lõputöös järeldame, et uuringute kohaselt on sotsiaaltöötajate teadlikkus koera kaasavast sekkumisest olemas, kuid praktiline kogemus on vähene. Huvi meetodi vastu on märkimisväärne, kuid vajatakse täiendavat koolitust ja juhendmaterjale. Koera kaasaval sekkumisel on suur potentsiaal sotsiaaltöös, eriti eakate hoolekandes, vaimse tervise toetamisel ja töös lastega. Töö tulemused viitavad vajadusele süsteemsema koolituse ja juhendmaterjalide järele koera kaasava sekkumise tõhusaks rakendamiseks sotsiaaltöös. Edasised uuringud ja praktilised algatused võiksid keskenduda sellele, kuidas seda sekkumisvormi tõhusamalt rakendada ning kuidas suurendada sotsiaaltöötajate pädevust ja kindlustunnet selle meetodi kasutamisel. Töö käigus ilmnes ka vajadus eestikeelsete materjalide järele koera kaasava sekkumise teemal. “Raising Awareness of Dog-Assisted Intervention in Social Work: The Case of Lääne-Virumaa” This thesis examines the awareness of dog-assisted interventions among social workers in Lääne-Virumaa, Estonia, and their preparedness to incorporate such interventions into their professional practice. The relevance of this research is underscored by the widespread prevalence of stress, anxiety, and loneliness in contemporary society – issues that have been shown to be alleviated through human-animal interaction, particularly with dogs. As a result, there is a growing trend towards integrating dogs into various professional settings, including in the field of social work. The first section of the thesis presents a theoretical overview of the integration of dogs into social work in Estonia, exploring its potential benefits and its theoretical grounding in attachment theory. It examines the historical development of dog-assisted interventions and examines various forms of animal-assisted practices, including therapy, education, activities and counselling. Additionally, this section outlines the requirements for therapy dogs and their handlers in Estonia, discusses the impact of dog therapy on humans, and provides examples of of how such interventions have been used in Estonia. The second part of the thesis presents a quantitative survey conducted among social workers in Lääne-Virumaa. The primary aim of the study was to assess social workers’ awareness of dog-assisted intervention, and their willingness incorporate such practices into their professional activities. To achieve this aim, several objectives were established: to provide a comprehensive overview of dog-assisted intervention, to interpret its relevance through the lens of attachment theory, to outline the requirements for therapy dogs and their handlers, to analyse the level of awareness among social workers, and to explore various possibilities for integrating dogs into social work practice. The survey results revealed that more than half of the respondents (24 respondents) were aware of dog-assisted intervention but had not personally implemented it in their practice. Fourteen respondents indicated that they had not heard of the concept, while only one respondent reported direct experience with its use. A majority (26 respondents) accurately defined dog-assisted intervention as a structured and guided activity designed to achieve a specific goal. Furthermore, all participants (39 respondents) identified dog-assisted activities and educational settings as falling within the scope of such interventions, and most (34 respondents) also recognised dog-assisted therapy as part of this domain. Respondents generally demonstrated an understanding that integrating a dog into social work practice necessitates a comprehensive assessment process, including the evaluation of the dog’s and handler’s suitability, appropriate training, handler qualifications, and the dog's health. All respondents agreed that that dog-assisted intervention could be effectively applied in elderly care, while a substantial number also saw its relevance in mental health promotion (38 respondents) and in work with children and youth (35 respondents). The majority of participants (26 respondents) expressed an interest in incorporating dogs in their daily professional practice – either definitively (8 respondents) or in specific situations (18 respondents). The most commonly identified benefits of dog-assisted intervention were the reduction of stress and anxiety (reported by 37 respondents) and the promotion of physical and emotional well-being (34 respondents). A substantial portion of participants (33 respondents) evaluated the impact of dog involvement on clients' mental health and emotional well-being as positive. Respondents perceived dog-assisted interventions as particularly effective in alleviating loneliness (36 respondents) and reducing stress and anxiety (35 respondents). Key considerations for successful implementation included ensuring the dog's health and providing training that is tailored to the needs of specific target groups (36 respondents). The primary concerns identified were clients' potential fear or trauma related to dogs (26 respondents), allergies and hygiene-related issues (24 respondents), and the risk of stress or overwork of the dogs themselves (20 respondents). A significant number of respondents (26 participants) also expressed interest in receiving further training in the field of dog-assisted intervention. Conclusions: The findings of the study indicate that while social workers in Lääne-Virumaa possess a general awareness of dog-assisted interventions, their practical experience with such methods remains limited. Nevertheless, there is a marked interest among professionals in adopting this approach within their practice. The results underscore the necessity for targeted training and the development of comprehensive guidance materials to support implementation. Dog-assisted intervention demonstrates significant potential in the field of social work, particularly in areas such as elderly care, mental health support, and work with children and youth. Proposals: Based on the study results, there is a clear need to establish systematic training programs and evidence-based guidelines to facilitate the effective integration of dog-assisted interventions into social work. Future research and practice-oriented initiatives should explore how to optimise the application of these interventions and enhance social workers’ competence and confidence in their use. Additionally, the lack of accessible resources in Estonian language points to the need for development of localized educational and informational materials on this topic.