Kruusateede hooldamise juhendmaterjali koostamine

Kohalikel omavalitsustel on kruusateede hoolduseks ja ehitamiseks kasutusel olevad tehnoloogiad piisavad tagamaks kvaliteetseid teid, kuid ebapiisavalt planeeritud või hooldatud teedel ei ole võimalik seisukorda piisaval tasemel hoida. Kõik algab teadlikkusest, mida, millal ja kuidas hooldada, teed püsiksid. Hoides kruusateed piisavalt heal tasemel, et need liiga ära ei väsiks ning kapitaalremonti ei vajaks, on kindlasti üks võtmeteguritest tee omanike poolt tehtav teehoole. Teede heal tasemel hoidmine tagab ohutu liiklemise autojuhtidele ja jalgratturitele ning lähedal elavate inimeste rahulolu. Esimeses peatükis kirjeldatakse kruusateede seisukorra hindamise metoodika põhimõtet, mille alusel saab hakata kruusateid vastavalt defektidele pingeritta seadma. See omakorda võimaldab koostada läbimõeldumat ja planeeritumat tegevuskava teede hoiu ja remondi teostamisel. Selle tulemusel ei lasta kruusateid liiga käest ära ning hooldus- ja remondikulud vähenevad. Teises peatükis on seletatud kruusatee remondivajaduse määramise ja tehnoloogia valiku põhimõtteid. Kruusatee remontimiseks tuleb läbida neli etappi, milleks on kruusateede seisukorra hindamine, kruusateede remondivajaduse indeksi arvutamine, kruusatee remondimeetme määramine sõltuvalt teelõigu liiklussagedusest ja kruusateede säilitusremondi rahastamise vajaduse arvutamine. Olles leidnud kruusatee remondivajaduse indeksi, tuleb järgmiseks kahjustatud kohad kaardistada ja analüüsida. Selleks kasutatakse visuaalset vaatlust, nivelleerimist kahel järjestikusel aastal, maaradarit konstruktsioonikihtide paksuste ja segunemise mõõtmiseks ning LOADMAN- või INSPECTOR tüüpi seadmega kandevõime mõõtmist. Selgus, et kõige sagedasem remondiviis on purustatud kruusa lisamise kaudu kandevõime parandamine. Lisaks sellele tuli välja, et kuivendamine ja geotugevdused on tähtsal kohal tee vastupidamise seisukohalt. Kolmandas peatükis on kirja pandud nõuded kasutatavatele materjalidele, tehnoloogiale ja kvaliteedile kruusateede ehitusel ja remondil. Kruusakiht peab olema vähemalt 20 cm, sellest vähemalt 12 cm paksune ülakiht peab vastama terastikusele koostisele, mis on välja toodud ka tabelis. Kruusateede kvaliteeti kontrollitakse iga 100 meetri tagant. Põikkalle võib projektist erineda ±0,5%, piki- ja põiktasasuse erinevus võib olla maksimaalselt 15 mm ning elastsusmoodul tihendatud kruusatee pinnal määratuna LOADMAN- või inspector tüüpi seadmega ristlõike kolmes punktis peab olema vähemalt 120 MPa. Neljandas peatükis on välja toodud regulaarse ülevaatuse ja hooldamise põhimõtted ja hooldamise tehnoloogiad. Kruusateede korrashoidmiseks tuleb läbi viia ülevaatusi, et tee olukord ei halveneks sedavõrd, et tuleb hakata ette võtma suurt remonti tee sõidukõlbulikuks muutmiseks. Raha kokkuhoidmiseks tuleb teid süstemaatiliselt hooldada. Välja on toodud erinevad remondimeetmed ning nende mõju tasasuse, tiheduse ning tolmamise vastu. Hööveldusviise on kokku kolm: põhjalik hööveldamine, normaalne ehk tasandushööveldamine ja kerge hööveldamine. Hööveldusviis valitakse vastavalt teel valitsevale olukorrale. Samuti on välja toodud tolmutõrje tegemisel kasutatavad tehnoloogiad ning Eestis enim kasutatava tolmutõrje materjali- kaltsiumkloriidi omadused, keskkonnamõjud ja kasutamise põhimõtted. Viimases osas on lahti räägitud vete ärajuhtimiseks kasutatavate truupide ja kraavide osatähtsus tee säilimise seisukorrast lähtuvalt ning nende hooldamismeetmed. Hüpotees, mille autor seadis, on see, et Eesti omavalitsuste teadlikkus sellest, kuidas kruusateid hooldada, on tagasihoidlik ja põhineb suuresti kogemustele. Sageli kasutatakse põhiliselt pretensioonide laekumisele rajatud hooldamise süsteemi, mis ei anna piisavaid tulemusi ja lõppkokkuvõttes muudab teeseisukorra aktsepteeritaval tasemel hoidmise kallimaks. See omakorda muudab teedevõrgu seisukorra tervikuna halvemaks, sest saadavad summad, mis pole niikuinii piisavad omavalitsustel enda teedevõrgu korrashoidmiseks, kuluvad kiiresti ära ja kõigi teedeni ei jõuta. Autori poolt välja toodud põhimõtete ning tehnoloogiate järgimine aitab omavalitsustel ja teistel teeomanikel enda haldusalas olevad teed tulevikus paremasse seisukorda viia.

Author wrote his thesis on the subject ’’Maintenance guidelines for gravel roads’’. The subject was chosen by the author because the current situation in municipalities of Estonia is that they have no manual to use for gravel road maintenance. Right now they are using Estonian Road Administrations manual that is meant for state highways. The other principle they use is that they start fixing the roads that they get complaints about, but it’s not a viable way to keep the roads in good condition. The subject has a very actual meaning to the Estonian road management. Estonian Road Management intends to create and apply a system for assessing the condition of the gravel road by year 2015. It includes both the gravel and the water regime’s own conditional assessment and makes possible to compare gravel road repair sites. Author wrote the thesis to put together a guide that local municipalities would be able to use in the future. This manual makes possible to systematically repair and service local gravel roads. Confusion and inaccurate maintenance principles would disappear and the overall quality of the roads would increase. Because the generated defects are different, they must be valued and put in a comparison table in which every defect on the road is with different numerical value. Knowing the nature and cause of the defect, it is possible to choose the best technology for road repair and maintenance measures that will be used later. Roads that are maintained on a regular basis never deteriorate as fast as those that are not. Definite advantage is that the need for major repairs is postponed to the distant future when continuous maintenance is applied. On the roads that are not continually maintained, the driving will be hazardous and uncomfortable. Choosing the right technology at the repairing and maintaining of gravel roads give longer life span and decrease care costs for the future maintenance. Municipalities compared to the roads that are managed by the Estonian Road Administration get a lot less money to invest in their roads. Each euro spent less or allocated smarter have a large weight on the overall state of the road network. The thesis has been put together by four chapters. The first chapter explains the methodological principles how to evaluate gravel roads. The principles of the gravel road classification are explained with the indexes and formulas which are needed to determine the roads that are in the worst shape. This is needed to make a detailed repair plan. The second chapter describes gravel road repair designation and technology choices. It includes the principles of repairment planning and the methods how to do them. The third chapter sets out the requirements for materials used, technology and the quality of construction and repair works. The fourth chapter is about the timing of the road management, road repair, dust control and water drainage, how to do them and what technologies are used to carry them out. The hypothesis set by the author is that the Estonian municipalities government awareness of how to maintain gravel roads are modest and largely based on experience. Right now they use system where the actions are taken after receiving complaints, which does not provide adequate results, ultimately making it more expensive to maintain acceptable state for the roads. This in return makes the condition of the road network worse, because the amount of money received is not sufficient anyway to keep the road network organized. The funds are used fast and they can’t reach all the roads needed to be repaired. Principles and technologies brought out by the author will help municipalities and private road owners keep their gravel roads in better condition.