Putukaväila Kvartal

Abstract

Käesoleva lõputöö eesmärk on ümber mõtestada Ehte ja Puhangu tänava vaheline Nõukogudeaegne garaažideala Põhja-Tallinna linnaosas, sidudes see Putukaväila rohekoridoriga. Planeeringuala moodustab 8,3 hektarit, kus paikneb 703 garaažiühikut, mis on osaliselt mahajäetud ning funktsionaalselt ja arhitektuurselt ajale jalgu jäänud. Töö probleemipüstitusena käsitletakse garaažide killustavat mõju linnaruumi sidususele ning vajadust muuta see ala funktsionaalselt ja sotsiaalselt elujõuliseks linnaruumiks. Töö raames pakutakse välja eskiisprojekti staadiumis arhitektuurne planeeringulahendus, mis lähtub ideest säilitada olemasolev garaažistruktuur, kuid asendada füüsiliselt amortiseerunud hoonestus kaasaegsete moodulitega. Moodulhooned on kavandatud CLTpaneelidest kasutades olemasolevate garaazide mõõtmeid. Hoonestus ühendab elu-, ärija kogukondlikke funktsioone: piirkonda on kavandatud kohvikud, ühiskasutatavad töökojad, spordivõimalused, äripinnad, turg ning elupinnad. Avaliku ruumi kujunduses on rõhk haljastusel ja bioloogilisel mitmekesisusel: kavandatud on mesilaspeenrad, putukahotellid, pesitsuspaigad lindudele ja mitmekesine niidutaimestik. Liikluskorraldus soodustab jalgsi ja jalgrattaga liikumist, parkimine on lahendatud kvartali servadesse ja äärtesse, toetades Putukaväila kui rohelise liikumiskoridori kontseptsiooni. Lõputöö tugineb teoreetilistele käsitlustele garaažikomplekside rollist postnõukogude ühiskonnas ning rohekoridoride tähtsusest linnaplaneerimises. Analüüsitud on mitmeid juhtumiuuringuid, sealhulgas Sotši garaažifavelasid, Habitat 67 elamukompleksi ja Madrid Río lineaarparki, et leida paralleele ja inspiratsiooni uue tüüplahenduse väljatöötamiseks. Töö tulemuseks on arhitektuurne ettepanek, mida saab rakendada ka mujal sarnaste garaažialade kaasajastamisel. The aim of this thesis is to reimagine the Soviet-era garage area between Ehte and Puhangu streets in Põhja-Tallinn district, integrating it with Putukaväil green corridor. The planning area covers 8.3 hectares and includes 703 garage units, many of which are partially abandoned and outdated in both function and architecture. The central issue addressed in the thesis is the fragmenting effect of the garage complexes on the cohesion of urban space and the need to transform the area into a functionally and socially viable urban environment. The proposed architectural concept, developed to the level of a schematic design, is based on retaining the existing structural rhythm of the garage complexes while replacing the physically deteriorated buildings with modern modular structures. The new buildings are designed using CLT panels and follow the dimensional logic of the existing garages. The development combines residential, commercial, and community functions, including cafés, shared workshops, sports facilities, business premises, a market, and housing units. Public space design emphasizes greenery and biodiversity: pollinator-friendly plant beds, insect hotels, bird nesting places, and a diverse meadow ecosystem are planned. Traffic encourages pedestrian and bicycle movement, while parking is located along the perimeter, supporting the Putukaväil concept as a green mobility corridor. The thesis builds on theoretical discussions about the role of garage complexes in post-Soviet urbanism and the importance of green corridors in contemporary urban planning. Several case studies such as garage favelas in Sochi, Habitat 67 housing project, and Madrid Río linear park are analyzed to identify relevant parallels and inspiration for the development of a new typological approach. The result is an architectural proposal that can be adapted to similar garage areas elsewhere.