Lõputööd (ST)
Kollektsiooni püsilink (URI)
Sirvi
Sirvides Lõputööd (ST) Märksõna "Sotsiaaltöö::Lastekaitse" järgi
Näitamisel1 - 5 5-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Avatud juurdepääs Alaealise hälbiv käitumine ja õigusrikkumiste põhjused Tartumaa näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-08) Ojaperv, Sigrid; Vahula, TriinTurvalisema ühiskonna loomiseks on oluline pöörata tähelepanu alaealistele noortele, kes on sattunud oma eluga raskustesse. Uuringud on näidanud, et varajane sekkumine lapseeas on edukam ja kulutõhusam kui täiskasvanueas. Lõputöö eesmärgiks oli analüüsida alaealiste õigusrikkujate hälbiva käitumise võimalikke põhjuseid ning anda ülevaade alaealiste õigusrikkumiste ennetamise ja vähendamise võimalustest. Alusteooriaks oli sotsiaalse õppimise ja üldise pinge teooria, mida seostati alaealiste riskikäitumisega. Uurimistöö läbiviimiseks oli valitud kvalitatiivne uurimisviis, sest õigusrikkumiste põhjuste väljaselgitamine nõuab lähenemist, mis aitaks mõista probleemide tagamaid. Andmete kogumiseks oli valitud poolstruktureeritud intervjuu. Valimi moodustasid neli lastekaitsespetsialisti ja neli piirkonnapolitseinikku. Uurimistöö viidi läbi Tartumaal. Uurimistöö tulemusena selgus, et Tartumaal on levinumad alaealiste süüteod alkoholi tarvitamine, suitsetamine, narkootiliste ainete tarvitamine, vargused, kehaline väärkohtlemine, vara rikkumine ja hävitamine, röövimine, mootorsõiduki juhtimine. Viimasel ajal on toimunud alaealiste süütegudes mõningaid muudatusi. Kasvanud on pisivarguste hulk, eriti just poevargused. Väiksemad poisid esitavad üksteisele väljakutseid ja mängivad erinevaid mänge nagu „Tõde ja tegu.“ Lisaks ilmnes, et väga populaarne on e-sigareti kasutamine, eriti väga noorte laste hulgas, alates üheksandast eluaastast. Ja järjest enam tarvitatakse narkootilistest ainetest kanepit. Soopõhiselt on süütegude toimepanemises ülekaalus poisid. Alaealised ei oska tihti põhjendada enda toime pandud tegude ja käitumise tagamaid lastekaitsespetsialistidele ja piirkonnapolitseinikele. Kuid mõningaid selgitusi on vestluse käigus ilmnenud. Alkoholi, suitsetamise ja narkootiliste ainete tarvitamise kohta on öeldud, et neile meeldib, maandab pingeid, tahtsid proovida, kampa kuuluda või esines kambaliikmete survet. Sageli leitakse põhjendusi oma käitumisele süüdistades midagi või kedagi (koolis halvad hinded, sõda, COVID, nõme õpetaja, süüdi on vanemad). Varastamist on palju ja tihti tehakse seda esmakordselt just põnevuse pärast, et kas õnnestub vahele jäämisest pääseda. Füüsilise vägivalla kasutamisel nähakse süüdlasena teist osapoolt. Uurimistöö tulemusena tulid esile järgmised alaealiste õigusrikkumisi soodustavad riskitegurid: perekonna eeskuju, katkised peresuhted, nõrk side vanematega, vähene vanemlik järelevalve, igavus, kiusamise ohvriks langemine, vähekindlustatud pered. Sellest tulenevalt on enim alaealiste käitumist mõjutavaid riskitegureid seotud perekonnaga. Kuid kõige tõsisemaid rünnakuid teiste või enda suhtes tehakse, kui langetakse kiusamise ohvriks. See tähendab, et keskkonnaga seotud riskiteguritel on samuti oluline roll. Alaealiste riskikäitumise ja õigusrikkumiste ennetamise osa jääb lastekaitsespetsialistide kui piirkonnapolitseinike poolt pigem kesiseks. Lastekaitsespetsialistid sekkuvad, kui on ilmnenud probleem seoses lapsega ja seejärel proovitakse aidata koheselt. Piirkonnapolitseinikel on ennetus ajaga vähenenud, kadunud on ennetusüritused ja -loengud. Põhiline ennetustöö on politseireidid ja ennetavad vestlused. Ennetustegevusena peetakse oluliseks kooli tugispetsialistide tööd. Kõige rohkem kasutatakse alaealiste õigusrikkumiste ilmnemisel mõjutusmeetmena juhtumiarutelusid. Eelistatakse kasvatuslikke mõjutusvahendeid karistuslikele. Tõhusateks mõjutusvahendiks peeti lastekaitsespetsialistide poolt MDFT pereteraapiat ja nooremate laste hulgas sotsiaalset rehabilitatsiooni. Piirkonnapolitseinike poolt peeti tõhusaks mõjutusvahendiks samuti MDFT pereteraapiat, programmi „Puhas tulevik“, Libertase sõltuvusravi ning kohtumenetlust. Uurimistöö analüüsi põhjal võib teha järgmised järeldused sotsiaalse õppimise ja üldise pinge teooriast lähtuvalt: • Vanemate eeskuju mängib olulist rolli uute käitumismustrite õppimisel. Uurimistulemustele tuginedes saab välja tuua sõltuvusainete tarvitamise, agressiivse ja kriminaalse käitumise õppimise, mis on omandatud vanemate käitumist jälgides. • Vanemate vähene või puuduv huvi lapse suhtes ajendab last otsima kuuluvustunnet väljaspool kodu. Halva mainega kambaliikmed õhutavad varastama ja sõltuvusainete tarvitamisele. Kuuluvusvajaduse rahuldamine kambakaaslaste poolt suurendab sotsiaalse õppimise teooria kohaselt kriminaalse käitumise tõenäosust. • Sotsiaalse õppimise teooriast lähtuvalt saab öelda, et õigusrikkumisi toime pannud lastel ja nende vanematel esineb puudulikke sotsiaalseid oskusi, lisaks lapsevanematel vastutuse mitte võtmist või vastutuse lükkamist ametnikele. • Peresiseste negatiivsete suhete olemasolu kanduvad edasi lapse käitumisele. Eriti valulik on lapsele lahutuseelne, lahutusaegne ja lahutusjärgne periood, sest sageli kaasnevad peres sel perioodil suured pinged. • Tihti ei pea vanemad patuks lapse tirimist ja sakutamist. Vanemate vaenulik ja tõrjuv käitumine tekitab lapses pingeid. • Kiusamise või vägivalla ohvriks langenud laps võib hakata suurest sisemisest pingeseisundist tegema tegusid, mis on ohtlikud talle endale või teistele. • Uurimistulemusena saab öelda, et mitme pinge olemasolu, mis on kestnud pikaajaliselt, vähenevad lapse toimetulekuressursid ja enesekontroll. Käitumine võib muutuda mitme pinge olemusolul julmaks ja teistele ohtlikuks. Uurimistulemuste järgselt saab öelda, et käitumismustrite õppimine lähedastelt ja pikaajaliste pingete olemasolu on oluline tegur alaealise riskikäitumise kujunemisel. Alaealine noor alles õpib oma emotsioonidega hakkama saama ning kui arengukeskkond ei soodusta paremaid toimetulekuoskusi omandama, siis paraku satuvad need noored sagedamini lastekaitsespetsialistide kui piirkonnapolitseinike huviorbiiti. Lõputöö tulemusena saab tuua välja ettepanekud, millest tuntakse puudust või mis aitaks ennetada ja vähendada alaealiste korduvrikkumiste toimepanemist: • Koolides võiks olla sotsiaalsete oskuste tunde, sest korduvrikkumistega alaealised on enamasti pärit peredest, kus on puudulikud sotsiaalsed oskused. • Lastekaitsespetsialist tunneb puudust erihoolekanneteenusest lapsevanematele, sest psüühikahäiretega lapsevanemad ei suuda pakkuda piisavat tuge oma lapsele. • Lastekaitsespetsialist arvab, et igale teole võiks järgneda tagajärg. See õpetaks rohkem vastutuse võtmist. Kui lõhutakse midagi, siis parandatakse ära. • Piirkonnapolitseinikud arvasid, et võiks olla suurem ligipääsetavus sotsiaalprogrammidele. • Piirkonnapolitseinikud tundsid, et ennetuse pool on ära vajunud. Tuntakse puudust ennetusüritustest ja loengutest. • Lastekaitsespetsialistid ja piirkonnapolitseinikud arvasid, et trennid ja huvitegevus vähendaks riskikäitumist, sest enamus nende huviorbiiti sattunud lastel puudub vaba aja tegevus. • Lõputöö autori ettepanek on kohustuslikud vanemlike oskuste koolitused esmastele lapsevanematele ja luua juurde kohti MDFT pereteraapiasse. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nii lastekaitsespetsialistide kui piirkonnapolitseinike töö on suure vastutusega ning eeldab head suhtlemisoskusi ja omavahelist koostööd, mis aitaks teha õigeid otsuseid ja valikuid töös laste ja nende peredega.Nimetus Avatud juurdepääs Lapsendamise protsess Eestis ja sellega seotud keerukused(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Tinyakova, Alyona; Vahula, TriinArmastus ja turvatunne kuuluvad kõikide inimeste baasvajaduste hulka. Kui need vajadused on rahuldamata, siis ei mõtle inimesed enesearengust, karjäärist, eneseteostusest ja tunnustusvajadusest. Paljud leiavad armastuse ja turvatunde pere loomise kaudu. Klassikaliselt on lapsed tähtis perekonna osa. Kuid on juhtumeid kui inimesed ei ole võimelised bioloogiliselt lapsi saama. Siis on neil võimalik pakkuda hoolduspere või lapsendada laps. Töö autor keskendus selles töös lapsendamise protsessile Eestis. Lapsendamine on keeruline ja aeganõudev protsess. Sellesse on kaasatud erinevad süsteemid, seetõttu autor võrdles lapsendamise protsessi Urie Bronfenbrenneri ökoloogilise süsteemiteooriaga ja Maslow motivatsiooniteooriaga. Maslow teooria näitab kui suurt rolli mängib lapsendamise puhul motivatsioon, motivatsioon kinkida armastust ja turvatunnet ning saada tunnustust. Bronfenbrenneri teooria järgi peavad lapse heaolu tagamiseks kõik teda ümbritsevad süsteemid toimima koostöös. Lõputöö eesmärgiks oli Sotsiaalkindlustusameti spetsilistide abiga analüüsida lapsendamise protsessi ja sellega seotud keerukusi. Uuringu läbiviimiseks kasutas autor kvalitatiivset meetodit – poolstruktureeritud intervjuud, see meetod võimaldas suhelda spetsialistidega veebikeskkonnas videovahendusel, suunata vestlust ettevalmistatud küsimuste abil, kuid jättis vabaduse vestluse vektorit muuta ja vaadelda probleemi laiemalt. Lõputöös olid püstitatud uurimisülesanded, mis aitasid autoril uurida antud teemat. Intervjuude käigus selgus, et lapsendada soovijaid on Eestis palju, kuid lapsi, keda saab lapsendada on palju vähem, seetõttu võib lapsendamise protsess võtta aega aastaid, kuna lapsele valitakse sobiv pere mitte perele sobiv laps. Lapsendada saab ainult orbu või last, kelle bioloogilistelt vanematelt on hooldusõigus täielikult ära võetud. Selliseid lapsi viibib asendushooldusel vähe. Läbiviidud uuringu käigus selgus, et tihti asendushooldusele suunatud laps jääb asutusepõhisele hooldusele, kuna kohalikud omavalitsused ei pöördu tagasi tema juhtumi poole. Seaduse kohaselt peaksid lastekaitsetöötajad külastama asendushooldusel viibivat last vähemalt kaks korda aastas, see annab võimaluse hinnata, kas ajaga on midagi muutunud. Kui lapse bioloogilised vanemad ei tunne lapse vastu huvi, siis saaks kohtu kaudu taotleda hooldusõiguse täielikku ära võtmist, mis võimaldaks otsida lapsele uus pere. Kuid lastekaitsetöötajad Eestis on nii ülekoormatud, et neil puudub ajaline ressurss, et tegeleda iga juhtumiga nii põhjalikult. Samuti tõid intervjueeritavad välja, et Eesti kohtusüsteem võtab bioloogilistelt vanematelt hooldusõiguse täielikult ära väga harva, pigem antakse bioloogilistel vanematel võimalus muutuda. Autor leidis, et lapsendamise põhiliseks motivatsiooniks on see, et inimesed ei saa ise bioloogiliselt lapsi. Kuid tänapäeva noored (20-30-aastased) soovivad lapsendada missioonitundest. Nad on seisukohal, et nad ei soovi oma bioloogilisi lapsi saada, kuna maailmas on nii palju õnnetuid lapsi, kellele on vaja pakkuda hoolt ja armastust ning nad soovivad seda teha. Intervjuudest selgus ka fakt, et inimesed siiani ei tee vahet hooldusperel ja lapsendajaperel. Tihti pöördutakse spetsialistide poole lapsendamise sooviga, kuid vestluse käigus selgub, et ollakse valmis ka hoolduspere pakkuma. See näitab, et teavitustöö ei ole piisav. Praeguse seisuga tegeleb teavitustööga Sotsiaalkindlustusamet, kuid ametnike sõnul nad sooviksid, et selle rolli võtaksid ka kohalikud omavalitsused, sest siis see jõuab suurema hulga inimesteni ja on isiklikum. Üheks väga oluliseks kriteeriumiks, mida hinnatakse lapsendajate puhul, on tugivõrgustik. Eriti see puudutab üksinda lapsendajaid. Tugivõrgustiku olemasolu tagab kindlustunde selles, et laps ei satu taas traumeerivasse olukorda. Kokkuvõtvalt võib öelda, et perekond on lapse jaoks parim kasvukeskkond, kuid kui oma bioloogiline pere ei suuda lapsele pakkuda armastust ja turvatunnet, siis peab lapse nii ruttu kui võimalik suunama asendushooldusteenusele ja see peaks olema perepõhine mitte institutsionaalne. Enne selle lõputöö kirjutamist oli autor veendunud, et inimesed pöörduvad väga vähe just lapsendamise sooviga. Samuti oli autor arvamusel, et vaatamata sellele, et seaduse järgi võib last lapsendada ka üksi elav isik, on neid juhtumeid vähe. Need arvamused said ümber lükatud. Lõputöö näitas, et lapsendada soovijaid on palju rohkem kui lapsendamiseks vabu lapsi ning üksinda lapsendajatesse suhtutakse võrdselt nendega, kes lapsendavad kahekesi. Umbes pooled lapsendamise avaldused tulevad üksi elavatelt isikutelt. Samuti aitas see lõputöö näha meie sotsiaalsüsteemi kitsaskohti, mille kallal tulevased sotsiaaltöötajad võiksid tööd teha. See süsteem vajab täiendamist ja muutmist, kuid see on suur töö, mida peab tegema nii riiklikul kui kohalikul tasemel koostöös.Nimetus Avatud juurdepääs Lapsendatute kogemus ja selle efekt edasisele elule(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2024-05-08) Sepp, Kristel; Kirs, JaanikaArmastus ja turvatunne on inimeste põhivajadused. Kui need vajadused jäävad rahuldamata, siis ei suuda inimesed mõelda enesearengule, karjäärile ega eneseteostusele. Perekond on iga lapse loomulik kasvamise ja arengu keskkond, kus ta peaks omandama vajalikud oskused iseseisvaks eluks, toetudes vanemate abile. Aeg-ajalt võib siiski tekkida vajadus laps eraldada päritoluperest ja paigutada kasuperre tema heaolu tagamiseks. Kasupere peaks pakkuma lapsele võimalikult sarnast elukeskkonda nagu pärispere ning olema ajutine lahendus. Kahjuks aga jäävad kasuperre suunatud lapsed sageli sinna kuni täiskasvanuks saamiseni. Antud lõputöös autor keskendus lapsendatute kogemusele ning sellele, kuidas see mõjutab nende vaimset tervist läbi koguelu. Lapsendatud laps kogemus võib olla keeruline protsess, mis nõuab aega ja ressursse, et laps saaks sellest protsessist terveneda. Uurimises kaasati erinevate süsteemide efekte, kombineerides Urie Bronfenbrenneri ökoloogilise süsteemiteooria ja Maslow motivatsiooniteooria. Maslow teooria aitab selgitada, kuidas motivatsioon ja jõud mängivad olulist rolli lapsendatud lapse käitumises ning kuidas laps soovib armastust, turvatunnet ja tunnustust. Bronfenbrenneri teooria kohaselt on lapse heaolu tagamiseks oluline, et kõik teda ümbritsevad süsteemid toimiksid omavahel koostöös. Lõputöö eesmärgiks on välja selgitada lapsendatud lapste arvamus lapsendamisest teadasaamise ajast läbi isikliku kogemuse ja selle efekt vaimsele tervisele. Uuringu läbiviimiseks kasutas autor kvalitatiivset meetodit – poolstruktureeritud intervjuud, mis viidi läbi 2024 aastal märtsis, intervjuus osales kaheksa lapsendatud last, kes tänaseks päevaks on täiskasvanud. Autoril õnnestus enda suhtlusringkonnas leida kaheksa lapsendatud last, kes on nii eeskostel olevad, kui ka lapsendatud ning kes olid nõus enda kogemust ja lugu jagama. Kvalitatiivne meetod võimaldas suhelda lapsendatud lastega avameelselt veebikeskkonnas video vahendusel ja silmast-silma kohtudes ning suunata vestlust ettevalmistatud küsimuste abil. Meetod jättis vabaduse vestluse kulgu muuta ning vaadelda probleeme laiemalt. Lõputöös olid püstitatud uurimisülesanded, mis aitasid autoril antud teemat uurida ning seatud uurimisküsimustele vastata. Intervjuude käigus selgus, et lapsendamine ei pruugi alati toimuda lapse varajases eas, kuid vastajad väljendasid tänulikkust selle üle, et neid valiti kasuperre. Vastustest võis järeldada, et lapse vajadust hoolitsuse ja armastuse järele. Intervjuudest ilmnes, et lapsendatud või eeskostel olev laps sai teada lapsendamisest tavaliselt viiendal või kuuendal eluaastal. Analüüs näitas, et enamasti mõistab laps ise, et on lapsendatud. Intervjuudest jäi kõlama vastajate rõõmsameelsus, uhkus ja rahulolu, kuna neile selgitati nende lapsendamisprotsessi ja kuidas tema elu hakkab edaspidi kulgema. Uuringu käigus ilmnes, et lapsendamisest teadasaamine oli individuaalne kogemus igale lapsendatud lapsele. Enamik lapsendatud lapsi mõistis oma olukorda väga noores eas, mõnel juhul selgitasid kasupered olukorda kohe arusaadavalt. Teisel juhul toodi välja, et nende vanemad olid surnud. Enamus uuringus osalejatest oli oma kasuperede üle õnnelikud ja uhked, hoolimata sellest, kuidas nad lapsendamisest teada said. Lapsendatud laste nägemus oli, et nende kasuvanemad tegid nende heaks parima, pakkudes armastust, hoolitsust, turvatunnet ja kodu. Intervjueeritavate vastustest selgus, et nende emotsionaalne regulatsioon oli pigem negatiivsem kui positiivsem, kui said teada, et nad on lapsendatud. Vastajad tõid välja, et arusaam turvalisest ühiskonnast ja usalduslikest suhetest oli puudulik. Intervjueeritavad mõistsid põhjuseid, miks nad perest eraldati samas oli neil endil raske emotsioonidega raske toime tulla ja põhjustasid neile turvatunde kadumist. Intervjuu käigus toodi kahel korral välja konkreetselt iseendal süü tundmine. Enamike intervjuu vastustest jäi traumakogemus tugevalt kõlama. Perest eraldamise kogemus sundis vastajaid ennast alavääristama või mõtlema selle peal endas, mida nad valesti tegid, et ei väärinud bioloogiliste vanematega üles kasvamist. Uuring näitas, et vaid ühe vastaja puhul suuri emotsioone ei olnud. Kahe intervjueeritava puhul jäid kõlama aga positiivsed emotsioonid. Ühel juhul uuringu käigus selgus, et käitumismustrist kumab läbi, et ta tundis ennast armastatuna juhul, kui talle osteti materiaalseid asju. Uurimises selgus, et lapsendatud lapsed oleks soovinud lapsendamisest teada kohe algselt või alles vanuse vahemikus 16-18 eluaastat. Toodi välja väga konkreetseid põhjuseid enda soovidele. Autor pidas neid põhjuseid väga mõistlikuks või loogiliseks. Kahe intervjuu vastustest selgus, et tihti ei tahtnud pärioluperekonna küsimustele vastata ning põigeldi vastustest kõrvale. Avastati, et antud situatsioon mõjutas vastajaid, tekitades neis tõrjutuse tunde. Kahel juhul ilmnes soov saada teada oma lapsendamisest vanuses 16 või vanemana, arvestades, et siis oleks nad piisavalt küpsed ja suutelised selle infoga piisavalt hästi toime tulema. Intervjuudest ilmnes, et lapsendatud laste huvi oma mineviku ja eelneva elu vastu varieerub oluliselt individuaalselt. Enamikul intervjueeritavatel puudub suhtlus bioloogiliste vanemate, nende õdede ja vendadega ning neil pole soovi suhelda, kuna puudub usaldus ja side, mida nad peavad kõige olulisemaks. Uurimise tulemused näitavad, et vastajatele on elus abiks olnud tugev side nende kasuperega ning mitmed neist ei soovinud suhelda oma bioloogiliste vanematega. Intervjueeritavate seisukohalt on väga oluline teada, kust nad pärit on ja, kes olid nende bioloogilised vanemad ning selle info saamine oli neile olulisem kui otseste suhete loomine bioloogiliste vanematega. Uuringus ilmnes, et lapsendatud lapsed on väga rahul sellega, et neid just lapsendati. Selgelt tuli välja, kuidas intervjueeritavad väljendasid rahulolu enda kasupere üle ning arvasid, et kui nad oleksid jäänud bioloogiliste vanemate juurde või lastekodusse, oleks nende elu palju raskem ning nende vaimne tervis oleks veelgi enam kannatanud. Enamik vastanutest ei tundnud lapsendamisega seoses tõrjutust. Kahe vastaja hulgas oli aga neid, kes tundsid end tõrjutuna, üks neist pigem väljaspool kodusüsteemi ning teine kasupere peresüsteemis. Samas selgus asjaolu, et osad neist tundsid puudust isafiguurist. Samas tõid nad positiivse vaatenurgast välja, et neil oli olemas vend, kes osales üritusel, kus pidanuks osalema isa. Uuringu käigus ilmnes oluline asjaolu, et kui vastaja eestkostjaks oli Kohalik Omavalitsus, siis lapsendatud laps tundis puudust ulatuslikust toest selles kontekstis, sealhulgas oluliste eluvalikute tegemisel. Samuti mainiti, et võib-olla polnud vastajatel alati üht kindlat inimest, kellele oma muresid jagada. Uuringu intervjuude vastustest selgus, et enamasti on lapsendatud laste vaimne tervis on olnud lapsepõlves halvem kui täiskasvanueas. Ühel juhul tuli välja, et vaimne tervis on olnud halb kogu elu, põhjustades erinevaid vaimse tervise häireid. Intervjueeritavad tõid välja, et vaimse tervise abi osutati neile juba lapsepõlves pärast perest eemaldamist ja kasuperes elamist. Vastustest toodi välja, et tugiteenuseid oleks võinud olla rohkem. Uuringus ilmnes, et osalenud inimeste seas, teadsid kuus kaheksast vaimse tervise teenustest ja nende kättesaadavusest. Selgus, et tasulised teenused võiksid olla odavamad, et inimesed saaksid endale lubada erinevaid teraapiaid. Lisaks uuringu tulemusena selgus, et enamik lapsendatud lapsi, kes osales uuringus on saanud elu jooksul abi, kuid tunnistavad, et õige abistaja leidmine on olnud keeruline. Intervjuude tulemusena selgus, et lapsendatud lapsed oleksid lapsepõlves vajanud rohkem vaimse tervise toetamiseks süsteemsemat tuge. Uuringi käigus ilmnes veel, et täiskasvanueas aitaks lapsendatud lapsi süsteemsem ja soodsamatel tingimustel vaimse tervise abi kättesaadavus. Käesolev lõputöö ning töö raames läbiviidud intervjuud aitasid täita lõputöö eesmärgi ning vastata seatud uurimisküsimustele. Käesoleva uurimistöö tulemuste põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et perekond on lapse jaoks parim kasvukeskkond. Kui aga lapse bioloogiline pere ei suuda talle pakkuda armastust ja turvatunnet, siis tuleks laps suunata võimalikult kiiresti kasuperre. Kasupere on kindlasti kõige lähedasem võimalus kogeda ka bioloogilisest perest eraldatud lapsel pereelu ning lähedasi peresuhteid ning saada vajalikku toetust ka vaimsele tervisele. Lisaks jäävad kasuperes loodud suhted kestma ka peale täiskasvanuks saamist ning vajadusel saavad lapsendatud lapsed tuge perelt ka edaspidi.Nimetus Avatud juurdepääs Lastekaitse poolsed tegevused tartu laste turvakodus viibivale lapsele(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-03) Perli, Elita; Kirs, JaanikaTänapäeva ühiskonnas on toimumas suured muutused, mis mõjutavad nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Selle tõttu on perekondi, kelle majanduslik olukord on halvenenud ja see on viinud omavaheliste arusaamatusteni, mis on halvimatel juhtudel lõppenud perevägivallaga. Kõik see omakorda mõjutab lapsi ja asjaolu, et lapsed jõuavad üha enam turvakoduteenusele. Töö autor on arvamusel, et laste heaolu ja arengut silmas pidades on oluline, et lapse bioloogiline perekond võimaldaks lapsele Maslow’ püramiidis välja toodud inimvajaduste hierharia. Töö autor on arvamusel, et kui mõni Maslow’ püramiidis olevatest vajadustest jääb lapse puhul täitmata, siis võib see olla põhjuseks, miks lapsed satuvad turvakodusse. Lõputöö eesmärgiks oli leida vastus küsimusele, millised on lastekaitse poolsed tegevused turvakodus viibivale lapsele, et taastada kiiremas korras lapse heaolu ja põhivajadused. Lõputöö uuringu läbiviimiseks kasutati kvalitatiivset uurimismetoodikat, mis lasi suhelda intervjueeritavatega vahetult, aitas mõista intervjueeritavate nägemusi ja kogemusi antud töö kontekstist ning võimaldas vajadusel küsimusi ümber formuleerida. Lõputöö läbiviimiseks püstitati uurimisküsimused ning lõputöö autori arvates sobis kvalitatiivne uurimismeetod kõige paremini ka püstitatud uurimisküsimustele vastuste leidmiseks. Lõputöö eesmärgi saavutamiseks püstitatud uurimisülesanded said täidetud ning uurimisprobleem tõestatud. Läbiviidud uuringus tuli ilmsiks, miks lapsed jõuavad turvakodusse. Autor jõudis seisukohale, et igal lapsel on turvakodusse jõudmiseks oma põhjus. Samas vaadates 2021. aasta statistikat ja läbiviidud intervjuusid, saab tuua välja, et peamised põhjused turvakodusse jõudmisel on lähisuhtevägivald, alkoholi tarbimine ja hoolimatus. Intervjuudes tuli väga selgelt esile, et nende kolme põhjuse puhul üks põhjus mõjutab teist. Nende põhjuste puhul viib lastekaitsespetsialist läbi erinevad tegevused, milleks on nõustamine, erinevatele teenustele suunamine ja kõikvõimalik psühholoogiline abi. Samuti jõudis autor järeldusele, et väga suure osa tööst teeb ära turvakodu meeskond. Autor leidis, et turvakodus olemise periood ei sõltu ainult lastekaitsespetsialistidest, vaid samuti lapsevanematest, kohtust, asenduspere või asenduskodu leidmise kiirusest. Samuti jõudis autor uurimuses järeldusele, et teatud olukordades on lapsele pigem kasulik, kui laps saab pikemalt turvakodus viibida, mitte liikuda ühest elukohast teise. Autor jõudis järeldusele, et Eestis on küll 55 asendushooldusteenuse pakkujat, aga hetkel vaja minevast teenusehulgast on seda vähe, ehk siis teenusepakkujaid oleks vaja juurde. Samuti sai autor teada, et hetkel on Eestis ära hinnatud 37 sobivat hooldusperet, kes ootavad oma perre last. 2022 aasta andmete seisuga elab 154 last hooldusperedes. Hooldusperede andmed muutuvad igapäevaselt. Autor on oma lõputöös andnud ülevaate teoreetilistest lähtekohtadest, kirjeldanud lastekaitseseadust ja toonud välja lastekaitsespetsialisti tööülesanded lähtuvalt ametijuhendist. Autor on oma töös andnud sisulise ülevaate Tartu Laste Turvakodu ajaloost ja seal pakutavatest teenustest. Töö autor kavandas uurimistöö metoodika etapilise teostamise. Kokkuvõtvalt võib öelda, et vanem mõjutab last ja vastupidi. Igal inimesel on kaheksa arenguetappi ja kõigil lapsevanematel on kohustus oma last kuni täiskasvanueani nendes etappides toetada ja õpetada. Kui lapsevanema toetus nendes etappides puudub, on tulemus laste puhul koheselt näha, kuna mitmes arenguetapis on lapse jaoks just olulised suhted oma vanematega. Samuti on lapsevanema taotluse puudumine üks põhjustest, miks lapsed satuvad turvakodusse. Lõputöö aitas autoril mõista, et turvakodu pole koht, mida peaks ilmtingimata vältima, vaid see on koht, kus lapsed saavad abi. Kuigi seal puudub igapäevane stabiilne keskkond, siis turvakodu meeskond annab endast kõik, et lapsel oleks turvaline seal ööbida. Samuti on turvakodus pikemal perioodil viibimine lapsele kasulik, mitte kahjulik. Pigem säästetakse sellega last, et hoiduda uutest traumadest.Nimetus Avatud juurdepääs Seksitöö normaliseerimise mõju noortele(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2023-05-04) Vassiljeva, Liisa; Mitendorf, AiriSeksitöö tõenäoliselt ei kao ühiskonnast lähitulevikus, aga erinevad feministlikud liikumised annavad endast parima, et vähendada sellega kaasnevaid kahjusid. Seksitöötajate vastast stigmat peaks tõesti vähendama, aga nende tööst tuleks siiski rääkida ettevaatlikult, et noortel inimestel ei tekiks valet muljet seksitöö olemuse kohta. Sotsiaalmeedia nagu OnlyFans normaliseerib seksitööd niivõrd, et naiivsed noored ei pruugi aru saada seksitööga seotud ohtudest ja osad ei suuda isegi tunnista ohvriks langemist. Tõsised riskid ja ohud esinevad nii füüsilises kui ka kontaktivabas seksitöös. Kuigi kõik feministid ei pruugi pooldada ühist hoiakut seksitöö seaduslikku lubamist või keelamist, nõustub suur enamik sellega, et seksitöötajaid peab kaitsma füüsiliste ja psühholoogiliste traumade eest. Seda saab saavutada võimaldades inimestele majanduslikku toetust ning eluks vajalikke ressursse, nagu toit ja ohutu elukoht. Seksitöötajatel saavad aidata ametit muuta töötukassa ja rajaleidja töötajad. Vaimsete probleemide ravimiseks ja ennetamiseks oleks vajalik spetsiaalne nõustaja, kes suudab seksitöö teemal rääkida andmata hinnangut sellele, miks klient on sellisele eluteele sattunud. Eestis on õnneks kindlad organisatsioonid, mis on just sellele suunatud: MTÜ Living for Tomorrow ja Ohvriabi. Lõputöö uurimisprobleem keskendub seksitöö normaliseerimisele ning sellele, kuidas see võib negatiivselt mõjutada noori inimesi, kes ei pruugi arvestada seksitöö riske ja nendega kaasnevate tagajärgedega. Töö uurimisküsimus on: “Milline on Eesti noorte inimeste nägemus seksitööst: millised on noorte teadmised, kogemused ja arvamused sellest?”. Uurimustöö küsitluses osales 70 täisealist noort. Uuringu tulemusena selgus, et enamus noori teadsid sõna “seksitöö” ja suutsid nimetada palju erinevaid seksitöö liike. Ligikaudu pooled meestest ja pooled naistest olid ise või teadsid kedagi, kes oli kaalunud tegeleda kontaktivaba seksitööga. Seda võib seostada sellega, et pooltel meestel ja pooltel naistel on kogemusi sellega, et neile või nende tuttavale on pakutud seksuaalteenuste eest raha. Umbes veerand on kaalunud ostjaga füüsilist kontakti luua või teavad kedagi, kes on mõelnud sellele. Kõige rohkem avatud sellele mõttele oli kõige noorem vanusegrupp (18-20-aastased). Üle poole vastajaid arvasid, et seksitöö on Eestis enamus ajast vabatahtlik ja ohutu. Kui nende endi sõbranna peaks avaldama soovi seksitööga tegeleda, siis mida suurem oleks füüsiline kontakt tarbijaga, seda vähem sooviksid vastajad sellist otsust toetada. Onlyfansi postitamise pooldajaid oli 38 65%, aga seksi müümise toetajaid 35%. Meestel ja naistel olid erinevad toetamise põhjused. Naised pooldasid naiste vabadust teha enda valikuid; osa mehi lootsid aga saada “sõbra soodustust”. Kõige rohkem vastu olijaid oli naisi. Mõlemast soost vastuolijad pidasid tööd liiga alandavaks ja ohtlikuks. Meessoost vastajate seksitöö pooldamist võib seletada sellega, et uuringus selgus, et seks võõra inimesega tekitab meestele väiksemat ebamugavust kui naistele. Irooniliselt olid mehed need, kes väljendasid, et nad pigem ei austa seksitöötajaid ja mõistsid hukka paljude partneritega seksinud naisi oluliselt rohkem, kui naissoost vastajad. Seksism kindlasti mõjutab seda, et meie ühiskond suhtub meeste ja naiste seksuaalsusesse erinevalt, seega liberaalsel feminismil on reaalne motivatsioon vähendada naiste seksuaalsuse ümber olevat stigmat. Siiski, seksitöö normaliseerimine võib mõjuda noortele kaudse värbamisena ja on tähtis rääkida seksitöö ohtudest, enne kui noored teevad otsuseid, mida nad võivad kahetseda. Eestis tegeletakse pigem seksitöösse kaasatud inimeste abistamisega kui ennetustööga. Noori inimesi pole vaja hirmutada seksitöö ohu statistikaga, aga kuna seksitöö on miski, millega noored inimesed on kursis ja puutuvad ka mingil määral kokku, on õige aeg pidada erinevas vanuses noortega eakohaseid vestlusi seksitööst ja seksist. Vestluse algatajateks võivad olla näiteks inimkaubanduse spetsialistid, noorsootöötajad, ohvriabi sotsiaaltöötajad, aga samuti ka inimeseõpetuse õpetajad. Pidades arutelu on võimalik, et uus generatsioon noori mehi ja naisi kasvavad üles vähem seksistlike ja rohkem sekspositiivsete vaadetega. Sellega saaks vähendada ostjaid, kes näevad seksitöötajat pigem objekti, kui inimesena. Noorte harimine on tähtis, sest inimkaubanduse spetsialisti E. Mölderi sõnul on seksitöösse kaasatud pigem naiivsed, vähese haridusega inimesed. Nooremate lastel puhul on tähtis rääkida küberturvalisusest, et internetis pesitsevatel väärkohtlejatel ei tekiks võimalus luua haavatava lapsega kontakt ning teda manipuleerida. Laps peab teadma, et tal on õigus öelda ei ja kui ta on hirmsas olukorras, kus ta tunneb, et vajab abi, peab ta rääkima täiskasvanuga, keda ta usaldab. Kui turvalist täiskasvanut ei ole, siis on Lasteabi liin, kust saab nõu.