Alternatiivne linnaruumi käsitlemine Tallinna näitel

Avalik ruum on kaasaegse linna mõistes oma varasema tähenduse minetanud ning virtuaalmaailm selle oma lõputute võimalustega sisuliselt asendanud. Inimene tajub linnaruumi üksikute kohtade kaudu, mida ühendavad teed - tekib kohtade süsteem ehk võrgustik, mille mitmekesisus ja kvaliteet on inimtasandil linnaplaneerimise seisukohast olulised. Lisaks spetsiaalselt planeeritud avalikule ruumile leidub ka "üleliigseid" osasid. Tallinnat iseloomustavad erineval kujul ja suuruses tühimikud. Kuna tühjad kohad on linnaruumiliste protsesside vahel ajutine nähtus, siis on nende kaasamine linnaellu võimalik vaid lühiajaliselt. Hetkel on sellised kohad valdavalt kasutusel ajutiste parklatena, millele alternatiivide pakkumisega saab tuua vaheldust ja muuta linna inimsõbralikumaks. Ajutiste lahenduste näol on tegemist kontseptuaalsete võtetega, mis arvestavad ka kohaspetsiifiliste eripäradega. Struktuurid on kergesti tüüpelementidest monteeritavad, mis võimaldab nende lihtsat ümberpaigutamist ja taaskasutamist linnaruumis. Praktilises osas Tatari asumi näitel väljapakutud ideid on analoogselt võimalik rakendada ka teistes sarnase iseloomuga kohtades ning sellisel tendentsil oleks usutavasti potentsiaali saada loomulikuks osaks tavapärasest linna arenguprotsessist.

Public space in terms of a modern city has lost its previous meaning and virtual world with its endless possibilities has basically replaced it. We perceive the urban space through the individual places which are conencted by roads - it forms a system or network of sites, where diversity and quality are important features from the perspective of human scale in city planning. In addition to the created public spaces there are parts that can be seen "leftover" in the structure of the city. Tallinn can be defined as a porous city by gaps of different forms and sizes. As gaps are a temporary phenomenon inbetween the regular processes of a city, the use of them has to be similarly short term. The current situation mainly consists of temporary parking sites, to which various forms of interventions can bring variety in the use of the city and make it more humane. Temporary solutions are presented as conceptional and are somewhat dependant on the local characteristics. The structures are assembled from typical building elements which makes them easy to relocate and re-use. The proposed ideas can also be applied to other areas of similar nature and hopefully the tendency of enlivening the city spaces has the potential to become part of the normal process of urban development.