Eedeni Aed

Inimkonna arenedes tekib üha enam vajadus uue eluruumide järele, tuues kaasa linnade järsu suurenemise. Kui aga uute pindade ehitamisel on määravaks ainult kompaktsus, mitte hea majadevaheline ruum, võivad tulevased põlvkonnad elada lubatud utoopia asemel düstoopias. Selleks peaks arhitektuur olema avameelne ning pidevalt leidma viise, kuidas muuta kompaktne elu linnas mitmekesiseks ja emotsionaalselt nauditavaks. Tallinn on muu maailmaga võrreldes tõeliselt roheline ja väikene linn ning tundub, et justkui ei olekski vajadust sellise arhitektuuri järgi. Sellegi poolest toimub linnaprotsesside areng läbi dekaadide ning ette nähes võimalikke probleeme, jõuame me jätkusuutlikuma riigi poole. Antud projektis on võetud selline mõtteviis juhtlõngaks, et seda siis edasi kerida ja proovida läbi kompaktne linnaruumi planeering. Projektis ei ole polaarselt ära jaotatud ainult avalik ja privaatne ruum, vaid oluliseks peetakse ka poolavaliku ruumi ning selle suhet inimesega. Kõige tähtsamale kohale ei ole seatud inimese materiaalne mugavustunne, vaid emotsionaalne. Planeering pakub välja viise, kuidas muuta linnaruumi huvitavamaks ning kuidas võiks inimene anda panuse avaliku ruumi elavamaks muutmisel.

As mankind evolves through generations, more then ever we desperately need living space, which takes to fast rise in urban enviroments. If living space is only designed to fit more, without taking into account the space between houses, then the future generations might not get the promised utopia of green architecture but instead a dystopia. In order to avoid it, architecture must be open- minded to new ideas in order to create cities that not only are diverse but also emotionally charging. Tallinn is by no means a big city and it might not seem that we need that kind of architecture in Estonia but urban processes take decades and in order be sustainable we must think ahead of our time and see the possible problems and outcomes of our generations actions. In the project, this kind of tought process is taken and used in order to play through a compact city planning. The project doesn’t only think of space as private and public but also semi-public and how it affects people. The most important is not the materialstic needs of a human but emotional. This urban design offers ways to make urban spaces more interesting and how an individual can participate in it.