Parandustöökodade üleminek isemajandavale mudelile: Tallinna väljakutsed ja võimalused

Abstract

Töö eesmärk oli hinnata Tallinna parandustöökodade isemajandamise võimekust ning töötada välja rakendatavad ettepanekud omatulu kasvatamiseks viisil, mis ei nõrgesta parandustöökodade avalikku ja hariduslikku rolli. Eesmärgi saavutamiseks seati töö alguses uurimisülesanded, mille täitmise kaudu analüüsiti nii olemasolevat toimimist kui ka võimalikke arendusvalikuid ning koondati need prognoosiks ja ettepanekuteks. Esmalt kirjeldati Tallinna parandustöökodade toimemudelit, teenuste loogikat ja töökorraldust. Selle tulemusena selgus, et parandustöökodade väärtus seisneb ülelinnalises parandamisvõimaluses ja praktilises oskuste kasvus, kuid rahastusmudel on sõltuv linnaeelarvest. Selline ülesehitus teeb teenuse võrgustiku laienemise ja kulude kasvu korral haavatavaks, sest püsikulude katmiseks puudub piisav omatulu. Teiseks käsitleti teiste sarnaste organisatsioonide toimemudeleid ja pakutavaid teenuseid, mis aitavad pakkuda stabiilset teenust ning samal ajal kasvatada omatulu. Kolmandaks selgitati välja ja valiti tuluallikad, mis sobivad Tallinna parandustöökodadele kõige paremini. Töö tulemused näitasid, et omatulu kasvatamise seisukohalt on mõistlik koondada fookus neljale juhitavale tuluallikale: tasulised töötoad, tasulised meistriklassid, äriklientidele suunatud tellimusüritused ning ruumi rent. See võimaldab eristada tasuta avatud töökoja põhiteenuse tasulistest lisateenustest ning kujundada lisateenuste maht selliselt, et see ei hakkaks põhiteenust välja tõrjuma. Neljandaks koostati prognoos, mis tõi välja, milline omatulu suurusjärk on saavutatav, kui võrgustik laieneb kaheksa töökojani ja eesmärgiks seatakse 150 tasulist sündmust aastas. Prognoosis arvutati omatulu eeldusel, et tasulisi töötubasid toimub 120 ja meistriklasse 30, äriklientidele suunatud tellimusüritusi 96 ning ruume renditakse 3328 tundi aastas. Nende eelduste korral on omatulu prognoos 234 504 eurot aastas. Prognoos näitas ühtlasi tuluallikate kaalu: suurima mõju annab ruumi rent, sellele järgnevad tellimusüritused ja meistriklassid, ning tasuliste töötubade roll on võrreldes eelnevatega väiksema rahalise mõjuga. Viiendaks töötati välja ettepanekud, mis tõlgivad prognoosi rakendatavaks tegevuseks. Ettepanekute keskne järeldus on, et prognoositud omatulu muutub realistlikuks siis, kui neli teenust on kirjeldatud ühetaoliselt, ajaliselt ette planeeritud ja juhitud mõõdikute kaudu. Olulisemaks hinnati ruumi renditeenuse käivitamist ning ärikliendi tellimusürituste juurutamist, kuna need loovad suurema ja stabiilsema tuluvoo. Teise olulisusastme ettepanekutena käsitleti tasuliste meistriklasside ja tasuliste töötubade süsteemset kujundamist, et 150 tasulise sündmuse siht oleks teostatav ja prognoositud tulud realiseeruksid. Lisaks kirjeldati praktilise tugimeetmena tarvikute ja väikematerjalide kättesaadavuse katsetust ühes töökojas, mille eesmärk on vähendada katkestusi ja teha parandamine sujuvamaks, kuigi selle otsene mõju omatulule on piiratum. Autori panus oli kujundada ettepanekutest tervik, kus igal tegevusel on eesmärk, ajaraam ja seos prognoositud omatulu saavutamisega. Töö tulemusi on võimalik kasutada rakenduskava alusena. Neli tuluallikat on sõnastatud teenustena, millele saab seada selged mõõdikud ning mille edenemist on võimalik regulaarselt hinnata. Selline juhtimisloogika toetab otsustamist: kui mõni tuluallikas ei liigu sihi suunas, on võimalik mahtu, ajastust või teenuse kirjeldust kohandada ilma, et see mõjutaks kogu võrgustiku toimimist. Edaspidist lahendamist vajavad küsimused on seotud eelkõige elluviimisega. Suurima potentsiaaliga tuluallikas ruumi rent eeldab ühtseid kasutustingimusi ja toimivat broneerimispraktikat, et riskid püsiksid kontrolli all. Tellimusürituste puhul vajab lahendamist teenuse ühtne kirjeldus ja ajastamine. Tasuliste sündmuste puhul on keskne küsimus, kuidas hoida meistriklasside sisu piisavalt selge ja eristuv, et hinnastamine oleks põhjendatud, ning kuidas tagada ühtlane sündmuste sagedus kogu võrgustikus. Tarvikute kättesaadavuse puhul vajab täpsustamist, milline lahendus on töökoja igapäevast toimimist toetav. Kokkuvõttes täitis töö eesmärgi ja uurimisülesanded: kirjeldati Tallinna parandustöökodade isemajandamise lähtekohti, valiti välja sobivaimad tuluallikad, koostati konkreetne prognoos ning sõnastati ettepanekud koos olulisuse ja ajaraamiga. Töö autori panus avaldub eelkõige selles, et isemajandamise teema on tõlgitud Tallinna parandustöökodade jaoks konkreetseteks, mõõdetavateks ja etapiviisiliselt rakendatavateks otsusteks. Tallinn has developed a network of repair workshops as a practical instrument of its circular economy strategy since 2022. The service is publicly funded and free of charge for users, which supports equal access and the educational role of the workshops. At the same time, the expansion of the network increases fixed operating costs and the long-term dependence on municipal budget financing. This thesis addresses the need to assess whether Tallinn’s repair workshops could move towards a partially self-financing model without losing their public and educational function. The Bachelor thesis titled Transitioning Repair Workshops to a Self-Sustaining Model: Challenges and Opportunities in Tallinn aims to evaluate the current self-financing capacity of Tallinn’s repair workshops and to identify realistic measures that could increase own-source revenue. To achieve this aim, the thesis: • outlines the role of repair culture within circular economy policy and the local context of Tallinn’s repair network; • compares Tallinn’s model with other workshops and makerspaces that use different revenue mechanisms; • analyses financial performance using 2024 financial and municipal data; • identifies key factors that support self-financing and assesses their applicability to Tallinn; • and develops a revenue forecast and proposals for implementation in an expanded network that includes the opening of new workshops in Lasnamäe. The study combines a structured operating model perspective with quantitative and qualitative inputs. The quantitative analysis is based on financial statements and municipal data and uses three indicators to describe self-financing: the share of own-source revenue in total income, a net indicator describing whether revenues cover costs, and a composite measure of self-financing efficiency. In addition, the work includes a comparative review of selected organisations that have achieved higher levels of financial independence, highlighting how revenue streams are connected with service design, capacity planning, and operational routines. The empirical part is complemented by stakeholder input to ensure that proposed measures are compatible with everyday workshop operations and user expectations. The main result of the thesis is that Tallinn’s repair workshops have clear potential to increase own-source revenue, but the most effective measures are those that can be standardised across the network and scaled without disrupting the core service of open workspace. On this basis, the thesis develops a forecast for an eight-workshop network. The forecast assumes a target of 150 paid educational events per year in total (including both workshops and masterclasses), reflecting growth from 2025 when 85 workshops and masterclasses were held in five workshops and accounting for the network’s expansion. The forecast separates three paid service formats and one existing revenue line: • paid workshops priced at 10 euros per participant, with an average of six participants, and a target of 120 events per year, generating 7,200 euros; • paid masterclasses priced at 125 euros per participant, with an average of eight participants, and a target of 30 events per year, generating 30,000 euros; • corporate client events priced at 350 euros per event, targeted at one event per workshop per month (96 events per year across eight workshops), generating 33,600 euros; • and equipment-based facility rental at an unchanged rate, modelled as one rental day per week per workshop (8 hours), resulting in 3,328 rental hours per year and 163,704 euros in revenue. The combined own-source revenue potential under these assumptions is 234,504 euros per year. Based on the findings, the thesis proposes moving towards a mixed model where the workshops remain publicly accessible while a clearly defined share of activities becomes paid and capacity is used more efficiently through rental and corporate services. The proposals focus on measures that can be implemented with limited additional administrative burden and that can be tracked through practical performance metrics (for example: number of paid events delivered, average participation per event, rental utilisation rate, own-source revenue share, and cost coverage). In addition to the main revenue measures, the thesis recommends piloting one supporting operational measure that is not designed as a primary income source but improves service continuity: ensuring the availability of consumables and small materials on-site in at least one workshop with the largest inventories and the strongest practical need. This reduces interruptions, supports smoother repair work, and strengthens user experience, which indirectly supports the feasibility of paid formats and repeat participation. In conclusion, the thesis shows that Tallinn’s repair workshop network can strengthen its self-financing capacity through a limited set of scalable measures that build on existing infrastructure and the educational mission. The revenue forecast demonstrates that, if implemented consistently across an eight-workshop network, the proposed model could create a meaningful and predictable own-source revenue base. Future development should focus on piloting, measuring outcomes, and refining service packages so that financial sustainability grows alongside, not at the expense of, accessibility and public value.