Lõputööd (ST)
Kollektsiooni püsilink (URI)
Sirvi
Sirvides Lõputööd (ST) Märksõna "Muu" järgi
Näitamisel1 - 19 19-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Piiratud juurdepääs Ametnike hinnangud võrgustikutööle, lähisuhtevägivalla ennetamiseks, lahendamiseks ja tõkestamiseks Ida-Virumaal(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Tommula, Keitlyn; Mitendorf, AiriKäesoleva uurimistöö eesmärgiks oli anda ülevaade ametnike teadlikkusest lähisuhtevägivallast, hinnangutest ennetustegevustele ning võrgustikutööle juhtumite ennetamisel, lahendamisel ning tõkestamisel. Eesmärk lähtus uurimisprobleemist, mis seisnes ametnike lähisuhtevägivalla teadlikkuse ning juhtumitega tegeleva võrgustikutöö toimimise ülevaate puudumisest Eestis. Käesoleva teema uurimiseks kasutati kvantitatiivsed uurimismeetodit ning andmed koguti anonüümse elektroonse küsimustikuga ajavahemikus 24.03.2020-7.04.2020. Uuritavateks (n=52) olid uurimisperioodil Politsei ja Piirivalveametis, Jõhvi vallavalitsuses, ohviabis ja naistevarjupaigas töötavad ametnikud (N=100) ning vasamismäär oli 52% üldpopulatsioonist. Lähisuhtevägivald tekitab inimestele psüühiliselt või füüsiliselt traumat ning unustamatuid negatiivseid mälestusi. See on Eestis aktuaalne probleem, mida tõendab suur hulk vägivalla ohvreid ja kasvutendents vägivallajuhtumite teadete statistikas. Antud probleem on olnud ajas püsiv, kuid viimastel aastatel on hakatud sellele aina enam tähelepanu pöörama. Lähisuhtevägivald ei ole pelgalt peresisene asi, vaid puudutab kogu ühiskonda ning seda on hakatud mõistma nii valitsuses, kui ka kogukonnas üldiselt. Lähisuhtevägivalla vähendamiseks on vajalik ennetustöö, ühiskonna informeerimine ning juba tekkinud juhtumite tõkestamine ning lahendamine. Selleks peavad erinevad asutused tegema aktiivselt koostööd. Küsimustiku taustaandmetest selgus, et küsimustikule vastasid spetsialistid kõikidest üldpopulatsiooni töövaldkondadest ning olid erineva töökogemuse ja haridusega. Tulemustest saab järeldada, et lähisuhtevägivalla ennetamise, tõkestamise ja lahendamisega töötavatel ametnikel on head teadmised vägivalla soodustavatest teguritest ja lähisuhtevägivalla olemusest ning selle liikidest. Lähisuhtevägivalda pigem ei peetud peresiseseks asjaks ning enamus uuritavatest pidas seda ühiskondlikuks probleemiks. Samuti mõistetakse ennetustöö ja enda rolli tähtsust lähisuhtevägivallaga tegelemisel. Spetsialistide arvates on toimiva lähisuhtevägivalla võrgustiku koostöö oluline. Samas ilmnes praktika kitsaskohtadena, et töötajatel on koolitusvajadus ning vajalik oleks parandada koostööd võrgustikuliikmetega. Antud teemat oleks vajalik põhjalikumalt uurida ning teha kindlaks koolitusvajaduste teemad. Samuti oleks vajalik teada, kuidas töötajate hinnangul koostööd teiste võrgustikuliikmetega parandada.Nimetus Piiratud juurdepääs Aspergeri sündroomiga laste toimetulek ja suhtlus igapäevaelus(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Hindok, Marleen; Vahula, TriinAspergeri sündroom kuulub autismisarnaste psüühikahäirete hulka. Aspergerid mõistavad maailma teistest erinevalt ning osa inimese olemusest tundub neile võõrastav ja ebaloomulik. Aspergeri sündroom tuleneb ajutalitluse eripärast, mitte valest kasvatamisest või kasvatamatusest. Lõputöö eesmärgiks on analüüsida Aspergeri sündroomiga lapse toimetulekut ja sotsiaalseid suhteid igapäevaelus. Eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmised uurimisküsimused: Milliste raskustega puutub Aspergeri sündroomiga laps kokku igapäevaelus? Kuidas Aspergeri sündroomiga laps tuleb toime sotsiaalsete suhetega nii eakaaslaste kui ka täiskasvanutega? Millised probleemid tekivad Aspergeri sündroomiga lapsel erivajadustega õpilaste koolis? Kuidas saab lapsevanem toetada Aspergeri südroomiga lapse toimetulekut? Kuidas mõjutab lapsevanema ja kooli koostöö Aspergeri sündroomiga lapse toimetulekut ja sotsiaalset suhtlemist igapäevaelus? Töö teoreetilises osas tuginetakse Aspergeri sündroomi käsitlevatele teostele ning teoreetiliseks lähtekohaks kasutab autor Urie Bronfenbrenneri loodud ökoloogilist süsteemiteooriat, mis võimaldab mõista erinevate inimest ümbritsevate keskkondade ja nende karakterisikute kontekstis.Nimetus Piiratud juurdepääs Bioloogilise vanema roll asenduskodus elava lapse elus - lapsevanemate reflektsioonid(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Engel-Lepp, Evelin; Vahula, TriinLapse loomulik kasvu- ning arengukeskkond on tema enda kodu ja pere ning lapse perest eraldamine ning asenduskodusse elama panemine on erinevatest seadustest tulenevalt äärmuslik ning viimane abinõu, kui muud abistavad meetodid ei ole tulemust andnud. Kehtiv seadusandlus kohustab kohalikke omavalitsusi lapse perest eraldamise järgselt pakkuma lapsevanematele abi ja tuge, mis võimaldavad neil oma vanema rolli jätkata ning laps kiiresti perre tagasi saada. Varasemate uuringute tulemused on näidanud aga, et tegelikkuses võetakse lapse perest eraldamist kui lõplikku lahendust ning lapsed jäävad asenduskodusse kuni täisealiseks saamiseni. Lõputöö eesmärk oli välja selgitada asenduskodus elavate laste bioloogiliste vanemate tahe ning suutlikus oma vanema rolli säilitamisel hooldusõigusest ilmajäämise korral. Uuring viidi läbi kasutades kvalitatiivset uurimismeetodit. Poolstruktueeritud intervjuud toimusid veebruaris 2020 ja intervjueeriti viit lapsevanemat, kellelt on hooldusõigus ära võetud ning kelle laps või lapsed elavad hetkel asenduskodus. Autoril õnnestus erinevate kontaktide abiga leida viis lapsevanemat, kellel on hooldusõigus ära võetud ning kes olid nõus jagama oma kogemusi. Intervjueeritavad olid erinevast soost, erineva haridustaseme tausta, elukommete, sotsiaalse suutlikkuse, vaimse võimekuse ning väärtustega isikud. Intervjueeritavatest üks oli isa ning neli emad. Eesmärgi täitmiseks otsustati selgitada rolliteooriast ning sotsiaalsest konstrukstinismist lähtuvalt lapsevanema rolli kujunemist ja selle muutumist seoses lapse asenduskodusse elama sattumisega ning kirjeldada lapsevanema rolli säilimise võimalusi temalt hooldusõiguse äravõtmise korral. Seejärel selgitati välja lapsevanemate abivajadus, võimalused ning soov säilitada oma roll lapse elus. Tuginedes tulemuste analüüsile võib väita, et lapse või laste perest eraldamise põhjused on väga erinevad. Toodi välja alkoholiprobleemi, tervise probleeme, sotsiaalset suutmatust vanema rolliga toime tulla. Samuti leiti, et lapse perest eraldamise põhjuseks oli toimetulematus lapse käitumisega tema hüperaktiivsuse tõttu, ent otsust laps perest seetõttu eraldada, peeti ülekohtuseks. Lapsevanemad küll mõistavad, miks laps perest eraldati, kuid elasid seda emotsionaalselt väga raskelt üle. Emotsionaalset toimetulekut peale lapse perest eraldamist kirjeldati ahastuse ning tühjusena, kuristiku sügavusena, kust sel hetkel mingit väljapääsu ei nähtud, see tekitas lapsevanemates raskeid tundeid, mida oli keeruline taluda. Majandusliku toimetuleku osas peale lapse perest eraldamist väljendasid uuritavad positiivsemaid arvamusi. Üldjuhul saadi majanduslikult hakkama. Elatisraha maksmise kohustuse osas lapsevanemtel vastuväiteid ei olnud, leiti, et see on õiglane ning neil tuleb oma kohustust täita. Lapsevanemad omavad erinevaid kogemusi abist enne lapse perest eraldamist, suhetest sotsiaaltöö spetsialistidega ning tugivõrgustiku olemasolust ja toimimisest lapse perest eraldamise järgselt. Uuringu tulemustele tuginedes saab öelda, et lastekaitsespetsialisti ning lapsevanema koostöö enne lapse perest eraldamist on keeruline protsess, mis sõltub väga paljudest erinevatest asjaoludest, eelkõige spetsialistipoolse kontakti saamisest abivajava lapsevanemaga, tema probleemide teadvustamisest ning nende mõistmisest. Samuti sõltub edukas koostöö lapsevanema suutlikkusest teadvustada endale oma abivajadust ning oskust pakutavat abi vastu võtta. Üldjuhul hindasid lapsevanemad ise neile lapse perest eraldamise eelset abi puudulikuks. Toodi ka välja sotsiaaltöötajate püüdlusi abi pakkuda, ent puudu jäi lapsevanema endapoolsest oskusest ja võimekusest abi vastu võtta. Peale lapse perest eraldamist pakutavad toetusmeetmed ning koostöövõrgustiku toimimine on käesoleva uuringu tulemustele tuginedes sõltuvalt vanemast, kohalikust omavalitsusest ning samuti asenduskodust väga erinevad. See on keeruline süsteem, mis sõltub kõigi selles osalejate arusaamadest, püüdlustest ning valmidusest teha koostööd. Autor jõudis järeldusteni, et mõne vanema jaoks on väga oluline toimiv koostöövõrgustik, milles tema saab osaleda võrdse partnerina. On ka vanemaid, kellele asenduskodu perevanemate ning kohaliku omavalituse sotsiaaltöötajate poolne toetus lastega suhtlemisel on ülioluline, kuna iseseivalt ning omaalgatuslikult ei ole vanemad võimelised säilitama suhteid oma asenduskodus elava lapsega. Koostöövõrgustik ei saa toimida ka juhul, kui lapsevanemal on väga negatiivne suhtumine nii laste eestkosteasutusse kui ka asenduskodu töötajatesse. Uuringu tulemused kattusid juba varasemates uuringutes tehtud järeldustega selle kohta, et lapse perest eraldamine ning asenduskodusse elama asumine on lõplik lahendus ning lapsed jäävad asenduskodusse kuni täisealiseks saamiseni. Kui eelpool nimetatud fakti osas on varasemad uuringud rõhunud asjaolule, et lastekaitsespetsialistid näevad lapsevanemates toimetulematuid ning saamatuid persoone, kellega ei ole mõtet lapse perest eraldamise järgselt vaeva näha ning seega ei tegelda ka perede taasühinemisega, siis käesoleva uuringu tulemustest selgus, et lapsevanemad ise kohanevad tekkinud olukorraga, mida soosib riiklik hoolekande süsteem. Asenduskodus elavatele lastele on tagatud majanduslik kindlustatus, vanematele jääb alles õigus lapsega suhelda, kuid kohustusi peale elatisraha maksmise ei kaasne. Seetõttu ei ole mõne aja möödudes lapsevanemad enam huvitatud hooldusõiguse tagasisaamisest. Abivajaduse osas oma vanema rolli säilitamisel selgus käesoleva uuringu tulemustest, et lapsevanemad ootasid rohkem abi riigilt ja kohalikult omavalistuselt lapse perest eraldamise eelselt ning vahetult selle järgselt. Toodi välja ametnike ebapädevus ning ükskõikne suhtumine lapsevanemasse, sotsiaaltöötajad otsivad peale laste perest eraldamist abi ainult lastele, mitte vanematele. Kui lapsevanematele koheselt peale lapse perest eraldamist ei pakuta abi ning toetust, mis motiveeriks teda oma vanema rolli jätkama ning tegema samme selleks, et hooldusõigus tagasi saada, kujuneb välja olukord, kus lapsevanemad kohanevad uue elukorraldusega, võtavad selle omaks ning edasist abivajadust enam ei näe. Käesoleva uurimistöö tulemuste põhjal võib kokkuvõtvalt öelda, et hoolimata lapse perest eraldamisega kaasnenud negatiivsetest emotsioonidest, vihast lastekaitsetöötaja vastu ning neile tekitatud ülekohtutundest, ei ole lapsevanemad enam ise huvitatud hooldusõiguse tagasi saamisest ning lapse uuesti koju elama asumisest, kuna riiklikud toetusmeetmed asenduskodus elavatele lastele on piisavalt head, annavad lapsevanemale õiguse säilitada oma rolli lapsega suhteid hoides ning elatisraha maksmise kohustust täites, kuid samal ajal ei kohusta lapse eest vastutama. Lapse eestkostjaks jääb tema täisealiseks saamiseni kohalik omavalitsus. Samuti on kõik uuringus osalenud lapsevanemad seisukohal, et asenduskodus elavale lapsele on tagatud suuremad materiaalsed võimalused, kui nemad pakkuda suudavad ning tunnistati, et kasutataksegi seadusandlust ära. Töö autor on seisukohal, et tuginedes käesoleva uuringu tulemustele, tuleb hakata uue vaatenurga alt lähenema sotsiaalpoliitika neile suundadele, millised tegelevad perest eraldatud ning asenduskodus elavatele lastele ning nende bioloogilistele vanematele toetusmeetmete väljatöötamisega. Arvamus on tingitud asjaolust, et lapsevanemate endi kinnitusel tekitavad kehtivad meetmed võimaluse lapsevanematel muutuda mugavaks, kaob motivatsioon tegeleda pere taasühinemisega. Kehtivad meetmed annavad lastevanematele võimaluse seadustega manipuleerida. Täidetud said nii lõputöö eesmärk kui ka uurimisülesanded.Nimetus Piiratud juurdepääs Deinstitutsionaliseerimisega seotud riskid ja erihoolekande klientide toetamine kogukonnas(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Tuvi, Margus; Männamäe, MeeliLõputöö koosneb 63 leheküljest. Töös on 4 tabelit ja 3 joonist. Töös on kasutatud 59 allikat. Lõputöö teema aktuaalsus on seotud erihoolekande deinstitutsionaliseerimisega Eestis, mille tulemusena suunatakse psüühiliste erivajadustega isikud kogukonnapõhistele teenusetele. Selle juures on väga tähtis, millist toetus suudavad neile pakkuda tegevusjuhendajad. Seetõtu on oluline uurida, kuidas tegevusjuhendajad muutunud olukorras hakkama saavad ning kuidas vaimse tervise esmaabi koolituse läbimine on mõjutanud nende valmisolekut antud olukorras tegutseda. Lõputöö eesmärk on analüüsida tegevusjuhendajate ja erihoolekande ekspertide seisukohti klientide kohanemisest kogukonnas ning töötajate valmisolekut ja oskusi osutada vaimse tervise esmaabi. Lõputöös rakendati kvalitatiivset metoodikat ning kasutati poolstruktureeritud intervjuusid. Intervjueeritavateks olid psüühiliste erivajadustega inimeste tegevusjuhendajad ja valdkonnas tegutsevad eksperdid. Lõputöö tulemused väljendavad tegevusjuhendajate head valmisolekut erihoolekande deinstitutsionaliseerimiseks. Tegevusjuhendajate tugevusteks on isiklikud kogemused, teenuse olemuse mõistmine, klientide igapäevaprobleemide lahendamine ja sobivad isiksuseomadused. Tegevusjuhendajate nõrkusteks on vajadus ümberharjumiseks, vähene usk uutesse meetoditesse, oskused individuaalseks tööks, koostöö teiste tegevusjuhendajatega, kogukonnatöö, klientide olukorra hindamine ning tegutsemine tagasilanguse korral. Erivajadustega inimeste kogukonda asumise juures on probleemiks ajapuudus, ebaselgus protsessi suhtes, tegevusjuhendaja vahetumine, pikaajaline elamine hooldekogus, sildistamine ja tegevusetus. Kogukonda asumist toetavad varajane ettevalmistus, sotsiaalsed võrgustikud ja tegevusjuhendajate koostöö. Kogukonda elama asumise peamised terviseriskid on seotud muutustega toimetuleku, häbimärgistamise, sõltuvusainete, ravirežiimi, igapäevase rutiini ja õnnetusjuhtumitega. Sotsiaalseteks riskideks on iseleeritud, halvad sõbrad, tegevust kättesaamatus, stigmatiseerimine ja sõltuvusainete tarbimine. Vaimse tervise esmaabi koolitus suurendab tegevusjuhendajate võimet kriisisituatsioonidega toime tulla. Tegevusjuhendajate hinnang vaimse tervise esmaabi koolitustele on positiivne. Soovitav on neid koolitusi kõigile alustavatele tegevusjuhendajatele, samuti on soovitav õpetada tegevusjuhendajatele kriisisekkumise meetodeid. Võtmesõnad: deinstitutsionaliseerimine, erihoolekanne, vaimse tervise esmaabi, tegevusjuhendajaNimetus Piiratud juurdepääs Erivajadusega lapse tugiisiku vajalikkus ja olulisus Jõhvi valla lasteaedades ja koolis(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Juuse, Marit; Leuska, AnuLõputöö eesmärgiks oli saada Jõhvi lasteaedade ja põhikooli õpetajate poolt ülevaade erivajadusega lapsest, tema osalusest rühmas/klassis ning ootustest tugiisikule ja tema vajalikkusest. Uurimistöö eesmärgi saavutamiseks püstitati 3 uurimisküsimust: • Milline on õpetajate arusaam mõistest „erivajadusega laps“? • Millest on õpetajad puudust tundnud, kui tema rühmas/klassis on erivajadusega laps? • Millised on õpetaja ootused tugiisikule? Eesmärgi saavutamiseks vastasid küsimustikule kokku 74 Jõhvi lasteaedade ja Jõhvi Põhikooli õpetajat. Vastuste põhjal koostati analüüs ja sellest tulenevalt järeldused. Mõiste „erivajadusega laps“ seletamisel tulid toime enamus õpetajatest. Teada on, et erivajadusega lapsed võivad olla üksteisest väga erinevad, ning et tegemist on lastega, kes vajavad teistsugust lähenemist ning vastavalt vajadusel kohandusi õppimiseks (näiteks diagnoosiga-, võõrkeelne- ja üliandekas laps). Siit järeldus - abi vajatakse rühmas/klassis väga mitmekülgselt ehk ootused tugiisikule on kõrged. Õpetajad peavad erivajadusega lapsega saama rühmas/klassis esialgu iseseisvalt hakkama, enne kui võimaluse korral määratakse lapsele kõrvale tugiisik. Seega õpetajad võiksid olla koolitatud. Lähtudes töö teemast, siis uuris töö autor, kas õpetajad on osalenud koolitustel, mis aitaksid toime tulla erivajadusega lapsega tavarühmas/klassis. Üks kuuendik vastanut õpetajatest ei ole osalenud koolitusel, mis puudutab erivajadusega lapse toetamist, osalenud. Tegemist ei pruugi tunduda väga suure osaga vastanud õpetajatest, aga sellegi poolest ei ole nii võimalik luua tingimusi kõikidele lastele, mida saaksid luua ülejäänud õpetajad, kes on osalenud koolitusel. Õpetajad, kelle rühmas/klassis on olnud diagnoosiga laps, on kõige enam puudust tundnud tugiisikust. Tugiisikust on puudust tundunud ka need õpetajad, kelle klassis/rühmas ei ole käinud erivajadusega last. Soovitakse rühma/klassi lisatöötajat, et oleks lisa kätepaar, kes tegeleks nende lastega, kellel on käitumisraskused, kuigi diagnoos või otsene erivajadus puudub. Sellest saab järeldada, et asutustes võiksidki olla abiõpetajad, kes oleksid rühmas/klassis selle osa päevast, kui lastel toimub õppetegevus, ehk probleem on suurem, kui lihtsalt diagnoosiga lastele tugiisikute leidmine. Õpetajate ootused tugiisikutele on erinevad, lasteaedade õpetajad kirjeldavad väga laialt, milliseid isikuomadusi oodatakse tugiisikult, aga kooliõpetajate ootused on konkreetsemad. Lasteaia õpetajad kirjeldavad, et tugiisik võiks olla hooliv, tore, abivalmis jne. Kooliõpetajad ootavad rohkem, et tugiisik võiks olla konkreetne, empaatiline ja nõudlik. Sellest saab järeldada, et kuna lasteaialaste puhul on tegemist kuni seitsme aastaste lastega, siis lasteaias õpitakse vähem ja kergemalt selgitatavaid asju kui koolis. See eest koolist vastanud õpetajad annavad lastele ainetunde ehk otsitakse konkreetsete isikuomadustega tugiisikuid, kes suudaksid erivajadusega lapsele erinevaid teemasid lahti seletada. Murekohana selgus, et selliste isikuomadustega ja haridustasemega isikut, mis vastaks õpetajate ootustele, on tugiisikuks väga raske leida. Õpetajad leidsid, et töö on raske, aga palk on väike (töötatakse tunnipalgaga ja käsunduslepinguga), puudub stabiilsus tugiisikule. Mida vanemad on lapsed, seda rohkem tuge õpetajad vajasid ehk lapse kasvades probleemid suurenesid, mitte ei vähenenud. Sellest saab järeldada, et mida varem saab laps abi, seda parem. Lapsele on vaja juba varajases eas tekitada eduelamus ehk tunnet, et ta saab ülesandega hakkama. Sellest tulenevalt on tal tahet edasi õppida ja püüelda. Tänu lapse eduelamusele, on õpetajatel samuti kergem, nad ei pea iga kord last õppimiseks motiveerima. Töö teema on vastanute jaoks aktuaalne, tugiisikute leidmine erivajadusega lapsele ei ole ületähtsustatud ning mõned vastajad tõid täpsustusena välja, et sellest tuleks veel rohkem rääkida. Järeldusena võib välja tuua, et asutuste juhtkonnad võiksid vestelda rohkem oma töötajatega ning panna rõhku tugiisikute leidmisele.Nimetus Piiratud juurdepääs Hajaasustuses elavate eakate heaolu toetamine vabatahtliku tegevusega(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Laanemäe, Klarika; Männamäe, MeeliLõputöö „Hajaasustuses elavate eakate heaolu toetamine vabatahtliku tegevusega“ eesmärgiks on välja selgitada AS Eesti Post töötajate põhitöö kõrvalt osutatav vabatahtlik abi maapiirkondades elavatele eakatele ja vabatahtlike võimalused koostööks sotsiaalvaldkonnaga. Eesmärgist lähtuvalt on püstitatud järgmised ülesanded: • kaardistada hajaasustuses elavate eakate abivajadus AS Eesti Posti töötajatelt saadud info põhjal; • tuua välja, millist abi ja/või tuge osutavad AS Eesti Posti töötajad eakatele; • selgitada välja, milliseid võimalusi või koostöö kohti näevad AS Eesti Posti töötajad eakate abistamiseks; • seostada ääremaal üksielavate eakate problemaatika heaolu ja vananemise teooriatega; • läbi viia intervjuu Eesti Külaliikumise Kodukant esindajatega ja koguda infot elluviidud projekti õnnestumistest/ebaõnnestumistest ja edasistest plaanidest. Lõputöö teoreetiline osa koosneb kolmest peatükist. Esimeses osas käsitletakse vanadust, eduka vananemise teooriat, proaktiivse eduka vananemise teooriat ja heaolu teooriat, eakate üksindust ja suhtlemise olulisust emotsionaalse tasakaalu säilitamiseks. Teises peatükis antakse ülevaade eakate toetamise ja märkamise võimalustest läbi Sotsiaalministeeriumi ja Külaliikumise Kodukant poolt ellukutsutud projekti ning postiorganisatsioonide poolsetest praktikatest. Kolmandas peatükis tutvustatakse andmete kogumise ja analüüsi metoodikat, valimit ning neljandas peatükis uurimistulemusi. Lõputöö maht on viiskümmend lehekülge. Lõputöös kasutati kolmekümmet kuut allikat. Uurimistöö materjali kogumiseks kasutati kvalitatiivset uuringu meetodit. Andmed koguti poolstruktureeritud intervjuuga, kirjaliku intervjuuga e-maili teel ja uuritava objekti interneti kodulehelt.Nimetus Piiratud juurdepääs Intellektipuudega õpilaste hariduse omandamine ja tööleasumine(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Rahe, Ragne; Männamäe, MeeliLõputöö pealkiri: Intellektipuudega õpilaste hariduse omandamine ja tööleasumine. Lõputöö koosneb 49 leheküljest: 48 kasutatud allikast, millest 5 on võõrkeelsed. Intellektipuudega õpilased õpivad põhikoolis lihtsustatud riikliku õppekava alusel, mis annab neile väiksemad võimalused nii edasiõppimiseks kutsehariduses kui osalemiseks tööturul. Terviseseisundist või puudest tulenevalt vajavad need noored elus hakkamasaamiseks tihti kõrvalist abi ja toetust. Neile võimetekohase hariduse omandamise ja sobiva töökoha tagamiseks on oluline erivajadusi varakult märgata ja mõista, millest need on tingitud, et oleks võimalik rakendada sobivaid tugisüsteeme, mis arengut ja toimetulekut toetaksid. Lõputöö eesmärk on välja selgitada Raikküla Koolis lihtsustatud õppe lõpetanud noorte edasiõppimise ja tööleasumisega seotud probleemid. Eesmärgi täitmiseks otsustati selgitada süsteemiteooriast lähtuvalt noort ümbritsevate süsteemide mõju tema arengule ja toimetulekule, tutvustada erivajadustega õpilaste õppimisvõimalusi ja varasemalt kajastatud probleeme seoses kutse omandamise ja tööleasumisega. Seejärel selgitati välja Raikküla Koolis lihtsustaud õppe lõpetanud noorte edasised valikud ja kitsaskohad haridustee jätkamisel ning tööellu siirdumisel ja toodi välja uuringus osalejate ettepanekud olukorra parandamiseks. Uuring viidi läbi kasutades kvalitatiivset uurimismeetodit. Poolstruktrueeritud intervjuud toimusid oktoobris 2019 ja intervjueeriti seitset Raikküla Kooli aastatel 2012-2014 lihtsustaud õppe lõpetanud noort. Tulenevalt tulemuste analüüsist võib väita, et on veel mitmeid kitsaskohti, mis raskendavad intellektipuudega noortel kutse omandamist ja tööle siirdumist. Need võivad seotud olla indiviidi enda, teda ümbritseva sotsiaalvõrgustiku või ka ühiskondlike ja majanduslike teguritega. Uuringu tulemused kinnitavad, et väga oluline erivajadustega noortele ühiskonnas osalemises võrdväärsete võimaluste loomisel on nende ühiskonnaellu kaasamisel ja võrgustikutööl, mille abil neid suunata ja toetada, et tagada võimalikult iseseisev elukorraldus. Võtmesõnad: intellektipuue, erivajadus, hoiakud, kaasamine, tugivõrgustik.Nimetus Piiratud juurdepääs Kasuperede kompetentsi- ja ressursivajadus laste sünniperedega suhtlemisel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Sõmer, Lea; Vahula, TriinÜheks suuremaks väljakutseks saab pidada kasuperes elavate laste suhtlemist oma sünnivanematega. Hooldusperede arv Eestis on aastaid olnud kahanemas, väljakutsed lapse sünniperega suhtlemisel on üks teguritest, miks pered pelgavad hakata kasuvanemaks. Käesoleva lõputöö eesmärgiks oli välja selgitada kasuperede kompetentsi- ja ressursivajadus peredes elavate laste päritoluperedega suhtlemisel, tagades selle juures lapsele turvalisus. Uurimistöö viidi läbi kvalitatiivsel meetodil, intervjueerides perioodil detsember 2019 – jaanuar 2020 üheksat kasuvanemat Eesti erinevatest paikadest. Ökoloogilise süsteemiteooria järgi on kasupere oma olemuselt mikrosüsteem, mis on eluliselt lapsele kõige lähemal. Eestis seni läbi viidud uuringud on üsna vähe kajastanud hooldusperede vajadusi just sünniperedega suhtlemise osas. Sellel pinnal tekib perede vahel ja kasuperre paigutatud lapse ümber konflikte. Teooriast selgus, et kahe mikrosüsteemi vaheliste konfliktide lahendamisel on oluline neutraalse osapoole roll. Uurimistöös selgus, et perede ettevalmistus oli erinev. Paljud kasuvanemad on varasemalt pedagoogilise või sotsiaaltöö taustaga ja see on neile töös kasulastega ning nende sünniperega tuge andnud. Kasuperedesse on paigutatud laps ka enne koolitusele pääsemist või selle kestel. Uuringus tulid esile ka PRIDE koolituse nõrgad küljed – vastajate hinnangul ilustab see tegelikku elu ja pered ei tea tihti enne lapse perre jõudmist millist panust neilt oodatakse. Uurides toetusvõimaluste ja erinevate meetmete kohta kohtumiste korraldamisel, selgus käesolevast uurimistööst, et kasuvanemate tööd ja suhteid päritoluperedega toetavad faktorid on - professionaalne lastekaitsetöö; - koostöö võrgustikuliikmete vahel; - kasuvanemate enesekehtestamise oskus; - laste vajaduste esile seadmine. Uurimistöös selgus, et suuremad väljakutsed laste ja sünniperede suhtlemisel on järgmised: - lastekaitsetöötajate võimetus korraldada suhteid ja võrgustikutööd; - ühtse praktika puudumine valdkonnas; - tööjõu voolavus lastekaitsetöötajate seas; - kasuvanemate kulutatud ressursside (nii materiaalsete kui ka aja- ja energiakulu) vähene kompenseerimine; - riikliku tervishoiusüsteemi puudused: o järjekorrad eriarstiabi saamisel; o kompetentsete spetsialistide puudumine; o rehabilitatsiooniteenuste madal tase. - ESF projekti „Asendushoolduse kvaliteedi tõstmine“ nõrgad küljed: o Teenused on mõeldud vaid kasupere vanematele. Sihtgrupist on välja jäänud nii kasuperedes elavad lapsed kui ka nende sünnipered; o Teenuste kujundamisel ei ole arvestatud perede tegelike vajadustega. Sarnaselt varasemate Eestis läbi viidud uurimistööde tulemustele ilmnes ka selles uurimuses, et eestkostevanemad peavad suutma ilma neutraalse osapooleta lahendada konfliktolukorrad, mis tekivad sünniperega suhtlemisel. Uurimistulemustest saab järeldada, et pered vajavad ühiseid reegleid ja raamistikku. Suhete korraldus tuleb kokku leppida koheselt enne kohtumisi ja vajaduse tekkimisel tuleb see üle vaadata. Kasupered ootavad, et neid võetaks võrdse partnerina võrgustikutöös, et nende arvamusega arvestataks ja nende vajadustest hoolitaks. Teiste riikide autorite uuringute ja käesoleva uurimistöö analüüsi põhjal on võimalik väita, et kohtumiste korraldamisel tuleb arvestada paigutuse iseloomu – kas on võimalus, et laps sünniperega taasühineb või mitte, ja vastavalt sellele korraldada kohtumised tihedamini ja pikemalt või harvemini ja lühema kestusega. See eeldab tihedat võrgustiku-koostööd ja kõikide osapoolte teadlikkust otsuste tegemise alustest. Kasupered ootavad riigilt kompleksset teenust. Kompetentne ja asjakohane abi peab tulema pere juurde koos lapsega. Uurimistööst tuli välja, et kasupered vajavad: - pereteraapiat, psühholoogi ja psühhiaatri abi; - juristi nõuandeid; - mentoreid ja tugiisikuid; - lapsehoidjaid ja koristajaid; - teenuseid sünniperedele, et viimased suudaksid teha koostööd kasuperega. Sissejuhatuses esitatud uurimiseesmärk sai täidetud ja esitatud uurimisküsimused said töös vastused. Autor jääb kokkuvõttes seisukohale, et häid praktikaid asendushoolduses saab kujundada vaid lapse huve esikohale seades ja tihedat ning üksteisest hoolivat võrgustikutööd tehes. Käesoleva uurimistöö tulemustele toetudes saab teha järgmised ettepanekud: - Täiendada kasuperedele mõeldud koolituskava nii, et suureneks perede kompetents peres kasvavate laste sünniperedega toimetulekuks. - Kaasata täiendkoolitusele erinevaid võrgustikuliikmeid – lastekaitsetöötajaid ja teisi spetsialiste, et toetada kasuperede võrgustiku teket. - Üle tuleb vaadata kohalikele omavalitsustele antavad suunised, et vähendada lapse paigutamist eestkosteperekonda, kes ei ole lapse lähisugulane, vältimaks lapse sattumist ettevalmistuseta ja kohaliku omavalitsuse poolse toetuseta peredesse. - Lastekaitsetöötajate töö hõlbustamiseks peaks piirkondades loodama füüsilised ruumid, kus oleks võimalik korraldada keerukamaid kohtumisi. Need võiksid olla kompetentsi tõmbekeskused. - Töötada välja teenuste pakett perest eemaldatud lastele ja sünniperedele. - Leida võimalused kasuperede toetamiseks neile vajalike teenustega.Nimetus Piiratud juurdepääs Koolikiusamine ja selle vähendamise võimalused Lääne-Virumaa koolide näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Arro, Terje; Kool, HelenLõputöö teema on „Koolikiusamine ja selle vähendamise võimalused Lääne-Virumaa koolide näitel“. Töö maht on 48 lehekülge, millele lisanduvad kasutatud kirjandus ja lisad. Töös on kasutatud 5 joonist, 35 allikat, neist 4 on võõrkeelsed. Koolikiusamine on aktuaalne teema erinevates haridusasutustes. Kiusamisel võivad olla pikaajalised ja negatiivsed mõjud laste vaimsele ja füüsilisele tervisele ning koolikiusamine võib esile kutsuda erinevaid sotsiaalseid häireid, seetõttu on oluline leida ja rakendada koolides kiusamise vähendamise meetmeid. Lõputöö eesmärk on anda ülevaade koolikiusamisest ja selle vähendamise võimalustest ning selgitada välja koolides kasutatavad kiusamise vähendamise meetmed Lääne-Virumaa üldhariduskoolide põhjal. Uurimisülesanded on: 1. Anda teoreetiline ülevaade kiusamise olemusest ja selle vähendamise võimalustest. 2. Välja selgitada, kas ja mil määral esineb kiusamist Lääne-Virumaa üldhariduskoolides. 3. Kaardistada, milliseid kiusamise vähendamise võimalusi koolides rakendatakse. 4. Selgitada välja, kuidas on kiusamise osakaal viimase kolme aasta jooksul koolides muutunud. 5. Analüüsida, kui tõhusaks peetakse koolis kasutusel olevaid kiusamise ennetusmeetmeid. Esimeses peatükis käsitletakse teoreetilist lähtekohta, milleks on sotsiaalse õppimise teooria. Teises peatükis annab autor teoreetilise ülevaate kiusamise olemusest je selle vähendamise võimalustest. Kolmandas peatükis tutvustatakse empiirilise uuringu metoodikat. Neljandas peatükis esitatakse uuringu tulemused. Töös kasutatakse andmekogumise meetodina elektroonilist küsitlust, analüüsimisel kombineeritud meetodit. Uurimuse valimi moodustasid 19 Lääne-Virumaa üldhariduskooli koolijuhti. Uurimistulemuste järeldused: - enamikus koolides esineb kiusamist; - kiusamise ennetustööga tegeldakse koolis tõhusalt, rakendatakse nii tõenduspõhiseid programme kui ka muid meetmeid; - kiusamise osakaal on viimase kolme aasta jooksul enamikus koolides vähenenud; - enamikus koolides peetakse kiusamise ennetusmeetmeid tõhusaks; - respondentide enamiku vastustest ei selgunud, et koolis on kiusamine probleem.Nimetus Piiratud juurdepääs Kutsekooli katkestamiseni viivad põhjused kutsekeskhariduse katkestanud noorte hinnangul(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Künnapuu, Kertu; Mitendorf, AiriNoor on koolikohustuslik kuni põhihariduse omandamiseni või seitsmeteist aastaseks saamiseni. Ükski seadus täna ei kohusta rohkemat haridust omandama. Kutsekeskhariduses on võimalus omandada koos keskharidus ja eriala. Ainult kutseharidust on võimalik omandada ka põhihariduse baasil. Lapsevanema kohustused on küll välja toodud põhihariduse omandamise juures, kuid peale üldhariduskooli lõpetamist on noor justkui omapead ning perekonna edasine toetus vabatahtlik. Hariduse omandamisel on suur roll vanemate poolsel toel, julgustamisel ning suunamisel. Lapsevanem vastutab lapse arendamise, kasvatamise ning lapse heaolu ja õiguste eest. Perekond on lapse esmane ja kõige mõjuvõimsam arengu- ja kasvukeskkond. Lapsed kogevad hoolimatust samuti halvana ning vaimse pinge all elavad inimesed on närvilisemad ja ärrituvad kergemini. Murdeealise ja lapsevanema suhted on tihti konfliktsemad, kus nooruk kahtleb reeglite vajalikkuses ning reeglite puudumine tekitab emotsionaalseid raskusi ning ebakindlust. Eestis on probleemiks noorte piirdumine põhiharidusega, sest omandamata jäänud keskharidus ja erialane haridus mõjutab isiku tööalast konkurentsivõimet ehk tekitab noorele tulevikus probleeme töö leidmisega ning mõjutab sotsiaalmajanduslikku positsiooni ühiskonnas, samuti ka majanduslikku toimetulekut ning üldist võimekust elus edasi pürgida. Mis omakorda on oluline riigi kui tervikliku majanduse konkurentsivõimes ning ühiskonna sotsiaalses perspektiivis. Varasemalt läbi viidud uuringus selgus kooli maine olulisus ning lapsevanemate ja õpilaste teadmatus kutsekoolist ja erialast, mis mängib olulist rolli kutsekoolis haridustee katkestamisel. Ollakse arvamusel, et põhikooli lõpetaja ei tea veel, mis tööd tulevikus teha soovib ning pigem eelistatakse gümnaasiumit kutsekoolile. Eelnevat kinnitavad ka antud uuringu tulemused. Teises varasemalt läbi viidud uuringus selgus, et õpetajad peavad oluliseks õpilaste probleemidega tegeleda, kuid antud juhul uuritavate noorte hinnangul sekkumismeetodid ei toimi või on olematud. Hariduse omandamisel on oluline roll ka lapsevanemate madalal haridustasemel, mis võib olla oht kanduda mustrina edasi põlvest põlve. Antud lõputöö eesmärgiks oli välja selgitada kutsekoolis haridustee katkestamiseni viivatest põhjustest ning selleks koguti andmeid erinevatest allikatest, kirjeldati põhjalikult kutsekoolis haridustee katkestamiseni viivaid tegureid ning toodi välja teoreetilised alused. Uurimustöös kasutati kvalitatiivset meetodit ning vahemikus 2020 jaanuar kuni 2020 märts viidi läbi seitse poolstruktureeritud intervjuud. Intervjuude andmed kirjutati sõna sõnalt ümber ning seejärel uurija mõtiskles analüüsi tulemuste üle ja tegi neist järeldused. Tõlgendusprotsessis kasutati kvalitatiivset temaatilist analüüsi, lisades lõikudele koode. Intervjuude analüüsi tulemused andsid põhjalikud vastused püstitatud uurimisküsimustele ning lõputöö eesmärk sai seeläbi täidetud. Antud uurimustöö tulemusena selgusid kutsekoolis haridustee katkestanud noorte hinnangul neid enim mõjutanud ning haridustee katkestamiseni viinud põhjused. Intervjueerides noori tuleb selgelt välja ning seda kinnitab ka ökoloogiline süsteemiteooria vaade, et indiviid on mõjutatud teda ümbritsevatest süsteemidest ning kõik süsteemid on omavahel seotud. Analüüsi tulemusena võib väita, et omavahel on seoses pere poolse toe puudumine kõikide teiste uuringus esile kerkinud probleemidega, mis mustrina esile tulid. Ühelgi intervjueeritud noorel ei olnud ainult üks probleem, vaid katkestamiseni viis mitme asja kokkulangevus, mis pahatihti oli kestnud terve nende mäletatava elu. Analüüsi tulemustele tuginedes võib väita, et varases eluetapis kogetud traumad ja läbi elamised mõjutavad noorte valikuid ja üldist edasipürgimis võimet. Analüüsi tulemused näitavad, kui oluline on, et sotsiaaltöötajad ja lastekaitsetöötajad märkavad varajasi märke, mis võivad viia koolihariduse katkemiseni ning sekkuvad abi pakkumiseks. Samuti selgusid peamised kitsaskohad selles osas, mis takistab noortel keskharidust uuesti omandama minna ning milliseid takistusi hariduse puudumine on tekitanud. Saab teha järelduse, et õppeedukus intervjueeritavate seas on pigem madal ning õpperaskused esinesid juba põhikooli astmes. Järelduste põhjal võib öelda, et intervjueeritavad on vähese õpimotivatsiooniga ning õppes püsimine on raskendatud erinevate põhjuste kokkulangevusel. Seitsmest uuritavast kuus katkestas õpingud kutsekoolis esimesel õppeaastal. Uuritavatega vesteldes ning hiljem analüüsimise käigus jõudis uurija järeldusele, et noorte võimekuse ja hakkama saamise taga on suurem ja laiem probleem, milleks on mittepühendunud ehk hooletussejätev kasvatusstiil, mis pärsib enesekontrolli, enesega rahulolu, probleemse olukorraga hakkama saamist, puuduvad lähedased suhted vanematega ning kõrgenenud on oht riskikäitumisele. Suurema tõenäosusega on sellise kasvatusstiiliga kasvanud lastel probleemid käitumisega ja koolis hakkama saamisega. (Anniste, Biin, Osila, Koppel, Aaben, 2018, lk 39; Karu, Turk, Suvi, Biin, 2012, lk 29; Vanemlusstiilid, s.a.) Hooletussejätev vanemlusstiil on tekitanud noortes tunde, et ise peab hakkama saama, abi küsimine on väga keeruline ning üldjuhul nad seda ei tee, mille tõttu on ka sotsiaalsete suhete loomine keeruline ning suhted koolikaaslastega on pigem halvad. Koolikeskkonnas on rahulolematus kaaslastega probleem, mida tõid uuritavad mitmel juhul välja. Probleemi lahendusena ehk kooliga raskustesse sattudes nähti lahendusena kooli katkestamist. Noored tunnevad vanemate poolt nõrka toetust ja mõistmist. Uurija näeb selget seost pere keskkonna, kasvatustiili ning noorte võimekuse, vaimse tervise ja hakkama saamise vahel. Iga laps on sündinud oma peresse ega saa ise selles osas valikuid teha ning peavad kohanema selle perega, selle kasvukeskkonnaga ja selles hakkama saama. Paraku on intervjueeritavad lahkunud kodust varakult, juba ka kuueteistaastaselt, sooviga oma elu elada ja ise hakkama saada. Oma päritolu perega on suhted jahedad ning omavaheline läbikäimine minimaalne. Vaimse tervise probleeme kutsuvad esile tihti kodused probleemid ja ka kooli keskkonnas esile kerkivad probleemid, üks olulisemaid nendest on uuringu tulemuste põhjal koolikiusamine ning koolipersonali poolne probleemiga mitte tegelemine. Vaimse tervise probleeme kutsuvad esile ka uued olukorrad, millega noor üksi toime ei tule. Vajades toetust, julgustamist ja mõistmist. Seda ennekõike oodatakse oma vanematelt, kuid uurija tõdeb, et seda oodatakse ka teistelt täiskasvanutelt, koolikeskkonnas õpetajatelt, eriti oluliseks peetakse rühmajuhendajat ning selle puudumine on oluline riskitegur haridustee katkestamisel. Uuritavate hinnangul on oluline koolis usaldusväärse ja mõistva inimese olemasolu. Eriti oluline on see noortele, kellel ei ole toetavat kodu ega perekonda. Analüüsi tulemusena võib väita, et kodu poolse toe puudumisel vajab noor väljastpoolt kodu usaldusväärse täiskasvanu toetust ja õpetusi, koolikeskkonna ja ühiselamu puhul võiks olla selleks inimeseks sotsiaalalatöötaja sotsiaalpedagoogi näol. Kes nõustab, jõustab ning aitab tagada distsipliini ja korra, märkab raskustes noort ning, kelle poole saab noor oma probleemidega pöörduda. Oluline on probleemide varane märkamine ning see, kuidas suudetakse kompenseerida pere positiivse mõju puudumist. Riskigrupi laste varane toetamine on oluline tegur, et noorte võimekus võimaldaks neil õpingud edukalt lõpetada. Oluline on ka koolipoolne oskus ja valmidus õpilaste toetamisel, tagades hea klassi- ja koolikliima. Koolipoolse toe pakkumisel on oluline roll sotsiaaltöö professioonil ja kooli personali omavahelisel koostööl. Kokkuvõtvalt saab uurimustöö tulemuste põhjal järeldada, et noored katkestavad õpingud kutsekoolis mitme põhjuse koosmõjus, kuid kõikide probleemide taustal tuleb esmalt esile pere poolse toe puudumine, probleemid perekonnas, mis tekitavad omakorda järgmiseid probleeme ning lisaks ea iseärasustest tulevate raskuste tõttu on käitumisraskused ja toimetulematus koolis tõenäolisemad. Antud lõputöö analüüsi järelduste põhjal näeb uurija suurt vajadust koolikeskkonnas tugipersonali kuuluval sotsiaaltöötajal, kes märkab probleemidega noort ning, kelle poole saavad pöörduda nii lapsevanemad, õpetajad kui ka noored ise. Oluline siinjuures on, et sotsiaaltöötaja olemasolu ja vajalikkusega ning tema tööülesannete ja tööeesmarkidega oleksid kõik osapooled kursis. Igas koolis on vaja terviklikku tugiteenuste pakkumise strateegiat, ehk, kuidas kooli katkestamist vähendada ja ennetada. Kuna kutsekoolis käivad noored ka teistest omavalitsustest siis on oluline teha koostööd ka kooliväliste tugistruktuuridega (kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja), sest neil on paremad võimalused tutvuda noore päritoluperega ja kasvukeskkonnaga ning seeläbi jõuda kiiremini ja parimate lahendusteni noore jaoks. Analüüsi tulemustes selgus, et noored ei ole teadlikud edasisest võimalustest ning saab väita, et, kui noor on jõudnud katkestamiseni siis on vaja, et oleks keegi, kes nõustaks ning tutvustaks edasisi võimalusi. Kuhu on võimalus minna edasi õppima, et omandada keskharidus või ka ainult erialane haridus. Kokkuvõtvalt võib öelda, et igas koolis peab olema sotsiaaltöötaja, kes on erialase haridusega professionaal, nõustab ja jõustab nii noori, õpetajaid kui ka lapsevanemaid ning vajadusel teeb koostööd kooliväliste tugistruktuuridega. Uuringu tulemuste põhjal teeb autor ettepaneku järgmisteks uurimustöödeks. Üks neist võiks olla kutsekooli tugipersonali ja kohaliku omavalitsuse vaheline koostöö, mille puudlikust antud uurimuse järelduste põhjal võib järeldada. Teine, mis antud uuringus küll ei selgunud, kuid statistika (Haridussilm, 2019) järgi Eestis kutsekooli kasuks otsustavad rohkem noormehed ning kutsekooli katkestavad samuti rohkem noormehed. Selle põhjal võidaks läbi viia vajalik uuring teemal, mis põhjustel katkestavad noormehed kutsekooli sagedamini.Nimetus Piiratud juurdepääs Lähisuhte lõppemine ja sellega toimetulek(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Kasemägi, Kristina; Leuska, AnuÜhiskonna vaimne tervis sõltub vägagi palju perekonna tugevustest, sest ühiskonna alustala on mehe ja naise suhe. Kui see suhe on sidus ja tulevikku vaatav, siis on ka kogukond kestlik ja teiste riikidega konkurentsivõimeline. Perekondade elujõulisusest sõltub väga palju riigi majanduslik käekäik. Iga kriis ning iga lahutus mõjub laastavalt nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Lahku minekul läbib inimene leinale omaseid etappe- eitamine, reaktsioonide vallandumine, tingimine ning aktsepteerimine. Seda nimetatakse leinatööks. Leinatöö on erinevate etappide läbimine, saavutamaks taas tavapärase elurütmi. Selle protsessiga kaasnevad muutused inimese emotsionaalses seisundis ning tuleb toime tulla ning tegeleda erinevate tunnetega. Enne lahkuminekut on kaks etappi- lahutuse kujundamise ning ükskõiksuse ning emotsionaalse kaugenemise etapp. Esimeses etapis on võimalik veel suhet päästa, kui hakatakse suhte nimel õigel ajal vaeva nägema. Kuid kui suhe on katkenud, siis inimene läbib üldjuhul 5 paranemisfaasi- leina-, õppimise-, lahtilaskmise- kasvamise- ning taastumise faasi. Tervete suhete hoidmiseks tuleb teineteist kui ka iseennast austada, olla avatud uuendustele, emotsionaalselt avatud ning probleemide korral mitte sulguda endasse, vaid rääkida oma kaaslasega, sest suhte aluseks on usaldus. Kõige olulisem on ennast analüüsida ning teha endaga tööd, et lahti lasta negatiivsetest käitumismustritest Tänapäeval on võimalik lahkuminekut vältida ning teha tööd suhte jaoks. Paarisuhte probleemid ei lahene iseenesest, need võivad küll eksisteerida kuni järgmise arusaamatuseni ning, siis jõutakse taas eelnevate konfliktide juurde, mis jäid lahendamata. Selleks, et ennetada kooselu negatiivseid arenguid on välja töötatud paarisuhte koolitusi. Need aitavad ka katkestada ebasoovitavaid pöördeid paarisuhtes, need koolitused aitavad ainult siis, kui suhte mõlemad osapooled tahavad ja soovivad panustada paarisuhtesse. Lõputöö eesmärgiks oli analüüsida lahkuminekut, sellega toimetulekut ning tervete suhete hoidmise võimalusi. Töö esimeses ehk teoreetilist osa kirjeldati Elisabeth Kübler-Rossi leinafaase käsitlevat teooriat, tervete paarisuhete tagamise võimalusi, erinevaid lahkumineku põhjuseid, toimetulekut ning erinevaid lahkumineku aspekte. Teises osas kirjeldati andmete kogumise metoodikat ning sellel järgnes kogutud andmete analüüs. Kasutati kvalitatiivset meetodit ning materjali kogumiseks viidi läbi pool struktureeritud intervjuu. Uurimistulemustest lähtuvalt tegi autor järgmised järeldused: • Peamisteks lahkumineku põhjusteks on truudusetus, toetuse puudumine suhtes ning usaldamatus; • lahku minnes läbitakse erinevaid faase- eitamine, reaktsioonide vallandumine, tingimine ning aktsepteerimine; • selgus, et lahku minnes võib tekkida erinvaid terviseprobleeme- ärevus- une-, ja söömishäired ja depressioon; • väga oluline on tugivõrgustik- sõbrad, perekond; • selgus, et alati ei ole lahkuminekul abi psühholoogist ega psühhiaatrist; • selgus, et väga oluline on üksikvanema jaoks endise kaaslase tugi; • kõik lahku läinud inimesed õppisid oma eelnevast suhtest ning proovivad/proovisid lahti saada oma halbadest käitumis- ja suhtemustritest; • väga oluline on oma suhtesse panustada; • oluline on ennast armastada ja ka endale piisavalt aega pühendada; • suhe oleks õnnelik ning turvaline tuleks oma kaaslasega palju vestelda negatiivsetest kui ka positiivsetest asjadest; • kui suhe ei ole enam piisavalt rahuldust pakkuv, siis tuleks suhe lõpetada; • alati ei ole halb, kui minnakse lahku, sest lahku minnes võib toimuda inimeses positiivne areng. Lõputöö eesmärk ning seatud uuringu ülesanded said täidetud. Tööd saavad kasutada inimesed, kes on läinud lahku ning saavad ülevaate, kuidas on võimalik tulla toime valuga, juriidilise poolega ning, mida peaks tegema, et säilitada terveid suhteid.Nimetus Piiratud juurdepääs Lasterikkad pered Eestis(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Raudla, Kristi; Leuska, AnuKäesoleva lõputöö teema on lasterikaste perede elu Eestis. Tänapäeva ühiskonnas pööratakse üsna suurt tähelepanu lasterikastele peredele ja nende majanduslikule toimetulekule. Kuid kas see on ka piisav, et suurem pere saaks toimida väärtuslikes tingimustes? Uuritakse tihti, kuidas lapsed omavahel läbi saavad ning millised on nendes peredes elamistingimused ehk kuidas kõik ühte majja või isegi korterisse ära mahuvad. Kõigile ei olegi võimalik võimaldada oma tuba, kuid voodikoht peaks kindlasti olema isiklik. Antud teema on muutunud aktuaalsemaks, kuna tänapäeva Eesti ühiskond soodustab väga peresid saama kahe lapse asemel kolm last ning enam. Sellega seoses tõstis riik 2017. aasta juulis pere toetusi. Tehakse palju erinevaid reklaame ning üleskutsega "Iga laps on kingitus" rõhutakse, et lapsed on Eestis väga oodatud ja olulised ning laste kasvatamine väärtustatud. Uurimus viiakse läbi kvalitatiivse uurimusena ja andmete kogumiseks kasutatakse poolstruktureeritud intervjuud. Intervjueeritakse paljulapseliste perede vanemaid ning lapsi, kes on kasvanud perekonnas, kus on enam kui 4 last. Uurimustöö teoreetiliseks aluseks on sotsiaalkonstruktivistlik lähenemine.Nimetus Piiratud juurdepääs Õpilaste koolikohustuse mittetäitmine ja lastekaitsetöötajate võimalused nende toetamisel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Salami, Mouna; Vahula, TriinLõputöö pealkiri: Õpilaste koolikohustuse mittetäitmine ja lastekaitsetöötajate võimalused nende toetamisel. Lõputöö koosneb 42 leheküljest: 45 kasutatud allikast, millest 1 on võõrkeelne. Koolikohustuse mittetäitmine on olenemata lõpetajate suurest arvust endiselt probleemiks. Teadaolevalt on põhihariduseta inimestel on raskem tööd leida, põhihariduseta inimesed teenivad keskmisest vähem palka ning madal haridustase on kuritegevuse riskiks. Seetõttu on väga oluline toetada kõiki õpilasi hariduse omandamisel. Kooli poolelijätmist mõjutavad sageli mitmed erinevad tegurid alustades kodust ja perekondlikest suhetest kuni suheteni koolis ja sõpradega. Kohalikes omavalitsustes tegeleb koolikohustust mittetäitvate õpilastega lastekaitsetöötaja, kelle ülesandeks on toetada noort kuni hariduse omandamiseni või kuni täisealiseks saamiseni. Erinevate osapoolte ehk võrgustiku koostöö noore toetamisel on väga oluline. Lõputöö eesmärk on välja selgitada põhikooli õpilaste põhjused koolikohustuse mittetäitmisel ja lastekaitsetöötajate nägemus võimalustest nende toetamisel haridustee jätkamiseks. Eesmärgi täitmiseks lähtus autor süsteemi teooriast ja võrgustikutööst, mis on olulised mõjutajad õpilase arengus ja üldises toimetulekus. Võrgustiku edukas koostöö on lastekaitsealaste probleemide lahendamisel võtmesõnaks ning seda tähtsustatakse üha enam. Uurimismeetodiks valis autor kvalitatiivse uurimismeetodi. Poolstruktureeritud intervjuud viidi läbi jaanuaris ja veebruaris 2020 aastal, intervjueeritavateks osutusid 6 lastekaitsetöötajat Tallinna erinevatest linnaosadest. Uuringu analüüsist selgus, et koolikohustuse mittetäitmise põhjuseid on väga mitmeid. Väga olulist rolli mängivad kodune keskkond ja suhted vanematega, suured mõjutajad on sõbrad ja tähelepanuta ei saa jätta suhteid õpetajatega. Üha rohkem mõjutab õpilase motivatsiooni ka vaimne tervis, millele on hakatud rohkem tähelepanu pöörama. Uurimustööst ilmneb, et oluliseks toeks koolikohustust mittetäitvale õpilasele on võrgustik ja selle koostöö, ning juba olemasolevatele võimalustele toetuse näol on välja toodud uusi võimalusi. Võtmesõnad: koolikohustus, koolikohustuse mittetäitmine, lastekaitsetöötaja, võrgustikutööNimetus Piiratud juurdepääs Sotsiaalpedagoogi võimalused põhikoolis õppija õpimotivatsiooni toetamisel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Sägi, Kaidi; Kool, HelenKäesoleva kvalitatiivse uurimuse eesmärk oli välja selgitada Tartumaa sotsiaalpedagoogide tegevused ja ettepanekud madala õpimotivatsiooniga õpilaste märkamisel ja toetamisel põhikoolis. Pakkudes ideid suurendamaks toetuse võimalusi madala motivatsiooniga õpilaste toetamiseks üldharidus asutuses, annab see efektiivsel moel lahendusi sotsiaalpedagoogi töö läbi aidates madala õpimotivatsiooniga õpilast leida motivatsioon õppimiseks. Käesolevast uurimusest selgusid mitmed põhitulemused. Madala õpimotivatsiooniga lapse ära tundmine ei ole sotsiaalpedagoogidele kaugeltki lihtne ja selge ülesanne. Ideaalset hindamismudelit madala motivatsiooni ära tundmiseks ei ole, sest iga kord on erinevad osapooled ja olukorrad. On tunnuseid, mille kaudu on võimalik madala õpimotivatsiooniga õpilast märgata. Üheks indikaatoriks on madal või alanenud õppeedukus ja teiseks põhjuseta puudumised, kuid probleeme võib olla ka käitumisega, suhetes õpetajaga või kaaslastega. Madala õpimotivatsiooniga õpilane seostub haridus- ja sotsiaalvaldkonnas eelkõige koolist väljalangemisega, erinevate sotsiaalsete ja kooliga seonduvate käitumisprobleemidega. Madal õpimotivatsioon on kompleksne nähtus, mistõttu ei ole ühte, universaalset lähenemist õpimotivatsiooni tõstmiseks. Madalat õpimotivatsiooni tingivad mitmed tegurid. Sageli on keeruline aru saada, mis on motivatsiooni languse algallikaks või ajendiks. Sotsiaalpedagoogid tõid välja, et motivatsiooni langus võib saada alguse lapsevanema toetuse puudumisest, aineõpetaja suhtumisest õpilasse, lapse madalast enesehinnangust, keerulisest ainest, ülejõu nõudvast pingutusest, ebaedust, paindumatust suhtumisest hindamissüsteemist või õpilase individuaalsest eripärast. Uuringust selgus, et sotsiaalpedagoogi võimalused töös madala õpimotivatsiooniga õpilasega on esmase probleemi ilmnemisel just vestlemine. Selgitades välja koos õpilase, õpetaja või vanemate abiga probleemi ulatus. Edasi tegeleb sotsiaalpedagoog õpilase toetamise ja jõustamisega, mistõttu on kooli tugipersonalil õpimotivatsiooni tõstmisel suur vastutus. Sotsiaalpedagoog ei suuda paraku kõigega üksi toime tulla ja selleks, et motivatsiooni puudusega laps saaks kõige paremat abi, tuleb teha tihedat koostööd nii lapse tugivõrgustiku kui ka erinevate asutuste ja ametnike koostöövõrgustikega. Sotsiaalpedagoogi roll on vajadusel olla ühenduslüli kodu, kooli ja erinevate ametkondade vahel. Madala õpimotivatsiooniga õpilase toetuse eelduseks on hea kontakt õpilasega. Toetamisel pööravad sotsiaalpedagoogid tähelepanu õpilase enesehinnangule ja -väärtustamisele, õpilase protsessi kaasatusele ja vastutusele, õpilase jõukohasele pingutusele, järjekindlusele, kodu hoiakule õppimisse, kiitmisele ja tunnustamisele, tugiteenuste olemasolule, individuaalsele lähenemisele, tugiõpilase kaasamisele ja kodu ja ametkondade vahelisele koostööle. Sotsiaalpedagoogi kõige lähem tööriist on eelkõige tema ise. Sotsiaalpedagoogid väärtustavad professionaalset arengut ja kooli juhtkonna toetust selles, nt võimaldades koolitustest osavõttu. Sotsiaalpedagoog kui tööriist peab ka ennast oskama hoidma, et paremini töötada. Läbipõlemise oht sellel tööl on suur. Ettepanekud madala õpimotivatsiooniga õpilase toetamiseks koolis: • Õpimotivatsiooni langusega õpilane üldjuhul ei pöördu ise sotsiaalpedagoogi juurde, ta isegi ei pruugi teadvustada selle vajalikkust. Vajalik on motivatsiooni kaotanud õpilase märkamisoskuste parandamine erinevate õpilasega suhtlevate osapoolte vahel. • Vajalik on sotsiaalpedagoogi töö sisu tutvustamine õpilastele, õpimotivatsiooni alased ühistegevused õpilastega. Sotsiaalpedagoog võiks laiemalt lastega rääkida sotsiaalpedagoogi tööst ja sealhulgas sellest, mida lapsed ise saaksid teha, et õpimotivatsiooni kaotanud kaaslane või sõber oleks sotsiaalpedagoogi poolt märgatud. Õpimotivatsiooni langus võib olla seotud muude õppimisega mitteseotud lahendamata probleemide ja muredega lapse elus, mida teab võibolla kaasõpilane. Kui kaasõpilaste abistamist rohkem teadvustada laste hulgas, oleks ka sotsiaalpedagoogide poole kaasõpilaste pöördumisi mures kaaslase pärast ehk rohkem. • Sotsiaalpedagoogi poolt algatatud arutelud õpetajatega sisemise ja välimise õpimotivatsiooni ressurssidest ja takistustest: mis toetab ja mis kahandab õpilaste õpimotivatsiooni. • Rõhk sisemise õpimotivatsiooni kasvatamisele õpikeskkonnas – mida õpetajad, kaasõpilased, sotsiaalpedagoogid saavad teha – nt realistlike õpieesmärkide seadmine, eduelamuse kinnitamise õpetamine; alternatiivsete õpiteede leidmine jne. • Sotsiaalpedagoogi professionaalse arenguga seoses – pidev õppimine, oma praktika reflekteerimine, uurimine, aktiivne täiendamine koolitustel, osalemine näiteks õpilaste ja õpetajate õpikogukondades. • Järjepidev madala õpimotivatsiooniga õpilase toetamine. Koolipoolne tugi on õpilasele väga oluline, et ta ei loobuks pingutamast ja tunneks, et koolis on keegi, kellele saab toetuda ja nõu küsida. Töö praktiliseks väärtuseks on sotsiaalpedagoogide kogemustest ülevaate saamine seoses nende tööga madala õpimotivatsiooniga õpilastega. Saadud tulemused pakuvad mõtteainet edasiste uurimuste kavandamiseks. Näiteks võiks uurida madala õpimotivatsiooniga õpilaste tõlgendusi ja tähendusi õppimisest ja koolipoolse abi saamisest õpiedu suurendamisel. Sellise uurimusega saaks kuuldavaks teha õpilaste hääle ning leida nende kaasabil uusi lahendusi õpimotivatsiooni probleemide lahendamiseks koolis sotsiaalpedagoogi töö vaates. 59Nimetus Piiratud juurdepääs Toimetulekutoetus Eestis - selle eelised ja puudused Rakvere näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Konsa, Ita; Kool, HelenAutor valis lõputöö teemaks toimetulekutoetuse, selle eelised ja puudused ning seotuse kohalike omavalitsuste poolt makstavate erinevate toetustega. Teema valik oli lihtne, sest autor töötab Rakvere linnas sotsiaaltööspetsialistina, kes iga päev tegeleb erinevate toetuste arvutamise ja maksmisega. Autor loodab leida uurimuse analüüsiga vastuse oma küsimusele – kuidas perekonnad saavad kuude ja isegi aastate viisi elada toimetulekutoetustest. Miks inimesed ei taha tööle minna? Teooriatele toetudes võib järeldada, et kõik kliendid ei ole oma olukorda sattunud päris juhuslikult. Kõigele on teoreetilised põhjendused. Inimese arengut mõjutavad väga paljud tegurid: ühiskond, haridus, vanemad, sugulased ja sõbrad, sotsiaalsed oskused. Pidevalt muutuvas ühiskonnas on määrava tähtsusega inimese võime muutuda koos keskkonnaga, õppida uusi oskusi ( elukestev õpe) jms. Kes jääb kinni vanasse, võib peagi ennast leida „teiste poolt maha jäetuna“. Masendus, depressioon ja stress on kolm sõpra, kes aitavad kaasa kiiremale langemisele allakäigu trepil. Selleks, et inimesi kriisiolukordades abistada, makstakse peredele minimaalsete vajaduste rahuldamiseks toimetulekutoetus. Toimetulekutoetuse arvutamist on aastate jooksul pidevalt muudetud ja muutused on suunatud, klientide huve ja elukalliduse tõusu arvestades, sissetulekute suurendamisele. Aasta tagasi, kui uurimustöö autor kirjutas kursusetööd, valitses tööjõupuudus, siis ei suurendanud toetuste suurendamine toetusesaajate hulka. Toona püstitas autor hüpoteesi: kui peaks tulema uus majanduslangus ja töötute hulk järsult kasvama, kas toimetulekutoetuse maksmine praegusel tasemel, võiks muutuda Eestile raskeks koormaks. Tänases kriisiolukorras tundub see hüpotees lausa prohvetliku ettekuulutusena: inimesi koondatakse või saadetakse massiliselt sundpuhkustele ja toimetulekutoetuse avaldusi oli aprillikuu kahe nädala jooksul laekunud rohkem kui eelnevatel kuudel terve kuu kohta kokku. Autori arvates said lõputöö eesmärk ja ülesanded täidetud ning teooriatele toetudes võib oletada toimetulekutoetusest elamise tegelikke põhjuseid. Toetudes erinevatele kirjandusallikatele, seadusandlusele ja autori isiklikule kogemusele anti põhjalik ülevaade toetuste süsteemidest Eestis. Autor teeb ettepanekud: • riiklikul tasandil vajaks sotsiaaleluruumide poliitika arendamist. Madala sissetulekuga peredel on raskusi vabaturu hindadega eluruume üürida ja nad jäävad sõltuma toimetulekutoetusest; • eluasemelaenud ja -intressid võiksid olla toimetulekutoetuse arvestamisel kulukõlbulikud. Seda meedet võiks rakendada kindlatel tingimustel ja ajalise määratlusega, et väiksema sissetulekuga pered saaksid soetada endale eluaset, kuid ei saaks jääda nn mugavustsooni ja õpiksid nautima olukorda, kus riik tasub nende laenud; • pikaajaliste töötute resotsialiseerimisel on oluline, et kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad ja töötukassa spetsialistid teeksid koostööd. Klientide suunamine erinevatele teenustele, nõustamine ja jõustamine on väga tähtsad nende enesehinnangu tõstmisel ja peaks olema motiveerivam kui vaesusepiiril elamist kindlustav toetus. Töö autori arvates kujunes läbiviidud uurimus huvitavaks. Uurimistöös saadud teadmisi ja kogemusi saab autor kasutada oma igapäevases töös. Teadlikkus toimetulekutoetuse saamise põhjustest, aitab kliente paremini nõustada ja individuaalselt läheneda. Samuti annab uurimistöö mõtteid edaspidisteks uuringuteks, mida on tähtis läbi viia selleks, et ennetada põlvkondade sõltumist toetustest..Nimetus Piiratud juurdepääs Tugimeetmed eakatele Kohila vallas(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Uuemäe, Kätlin; Männamäe, MeeliEakate heaoluks ja toimetulekuks ning väärtusliku elu elamiseks tuleb tagada riigil sotsiaalhoolekandes tugimeetmed. Aktiivsena vananemise eesmärk on pikendada inimeste tervena elatud eluiga ning parandada eakate elukvaliteeti. Vanaduspensioni eas oleks neil erinevates eluvaldkondades tagatud võrdsed võimalused. Elanike vananemine on elu vältimatu protsess. Tarvis oleks luua süsteemide jätkusuutlikus, arvestades vanemaealiste vajadusi ja ootusi. Lõputöö eesmärk oli uurida eakate heaolu ja toimetulekut ning sellega seotud probleeme ja tugimeetmete vajadust Kohila vallas ning teha ettepanekud Kohila vallavalitusele ja MTÜ Katikodule eakate heaolu parandamiseks. Uurimistöö teoreetilised alused olid rootslase E. Allardti (1993) teooria, mille ta on välja töötanud ja arendanud edasi Eriksoni heaoluteooriast. Allardti uurimuse kohaselt sõltub inimeste heaolu kolmest tasandist, mis on omavahel seotud ja mõõdetakse läbi subjektiivse heaolu - omamine, armastamine ja olemine. Otsiti seoseid ka Dienieri subjektiivse heaolu kahe dimensiooni teooriaga. Selle järgi sõltub eaka heaolu heade ja halbade tunnete, emotsioonide või meeleolu vahekorrast. Kui teatud perioodil on negatiivseid tundeid rohkem kui positiivseid, siis on ka inimese subjektiivne heaolu madalam ning vastupidi Lõputöös kasutati kvalitatiivset uurimismeetodit. Empiirilise osa tarbeks intervjueeriti kuute eakat vanuses 65+ eluaastat, kolm neist koduteenusel ja kolm mitte koduteenusel. Intervjuud olid poolstruktureeritud ja toimusid jaanuaris ja veebruaris. Lõputöö andis autorile perspektiivi, täitis oma eesmärki ja autor saab anda ülevaade MTÜ Katikodule ja Kohila vallavalitsusele eakate toimetulekust ning teha ettepanekuid eakate toetamiseks ja heaolu parandamiseks konkreetsete tugimeetmetega. Intervjueeritavad olid arvamusel, et kui nad osalevad ühiskonnas ja igapäevaelus ning on aktiivsed ja löövad kaasa programmides ning panustavad ühiskonda on eakate elukvaliteet tunduvalt parem. Uuringus selgus, et töökoht toetab ka olema rohkem aktiivsem ja eakatel on suuremad materiaalsed vahendid, et hoolitseda oma tervise eest. Eakad pidasid toimetulekul raskendavaks teguriks väiksest pensionit ja elukallidust. Raskendavaks teguriks tõid eakad välja, et igapäevategevuste tegemine on raskendatud ning eakad vajasid abi füüsiliste töödega tegemisel. Jätkuvalt on probleemiks ka transport ja eakad ei saa liikuma. Intervjueeritavad olid ka arvamusel, et on vaja ennetada eakate tõrjutust ühiskonnas ning muuta eakate teenuste kättesaadavust ja kaasata rohkem 43 ühiskondlikust elust osa saama. Eakate huvialade ja vaba aja kasutuse kohta uurides, selgus intervjuudes, et enamik sooviks tegeleda oma hobidega ja olla jätkuvalt aktiivne. Intervjueeritavate vastustest selgus, et eakatel puudub täpne informatsioon Kohila valla poolt pautavatest teenustest ja toetustest. Vastajad tõid välja erinevaid ja huvitavaid ettepanekuid ning soove, millega saaks eakaid aktiivsena hoida. Oluliseks pidasid ka intervjueeritavad, et Kohila vald võiks pakkuda rohkem rahalist abi eakatele, kes tööl ei käi ning kelle sissetulek on väike peale kulude maha arvamist. Eakad soovivad jätkuvalt oma viimased elu hetked kodu seinte vahel veeta ning vajadusel loodavad abi lähisugulastelt. Huvitava erinevuse intervjueeritavate võib välja tuua, et meestel pole tähtis hooldekodu asukoht ning pigem sooviksid hooldekodus toas elades olla mitmekesi. Naiste rahvaste soovid olid vastupidised ja erinevad. Eakad, kes ei kasutanud koduhooldusteenust, tõid välja erinevaid võimalusi teenuse kohta. Samuti soovivad, et eakaid kaasatakse ühiskonnas, programmides, üritustel ning neid kuulatakse ja märgatakse. Võetakse eakate soove ja ettepanekuid kuulda ja nad saaksid olla rohkem aktiivsemad. Eakad sooviksid liikuda ja rattaga sõita, kuid puuduvad kõnniteed ja terviserajad. Miinustena tõid intervjueeritavad ka välja koduhooldustöötaja aja puuduse vestlemiseks ja töötaja transpordi vahendi puudumise. Eakad sooviksid liikuda ka hooldaja abiga sõpradele ja sugulastele külla ning soovivad, et teenus oleks jätkuvalt tasuta, mis on vähese sissetulekuga eakatele väga oluline. Intervjuude analüüsi põhjal saab sõnastada ettepanekud Kohila vallavalitsusele ja MTÜ Katikodule eakate heaolu ja teenuste parandamiseks. 1) Leida võimalusi, kuidas rahastada kõnniteede olemasolu ja parandada transpordi teenust; 2) Kaasata rohkem eakaid ühiskonnas, programmides, üritustel, tuues kodu ligidale juurde tegevusi eakatele huvialadega tegelemiseks ja vabaaja sisustamiseks; 3) Jätkata teenuste ja toetuste pakkumist ning kuulata, kaasata ja märgata eakate soove ja ettepanekuid. Toetada eaka kodus elamist koduhooldus teenusena ja igapäeva elu toimetamistes ning pakkuda rohkem toetusi vähese sissetulekuga ja üksi elavatele eakatele; 4) Tugimeetmete info ja võimaluste jagamine kohalikus ajalehes ja leida rohkem aega eakatega kohtumiseks.Nimetus Piiratud juurdepääs Üksi elavate eakate heaolu hajaasustatud piirkonnas ja külaselts kui sotsiaalsuse toetaja(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Uustalu, Helin; Männamäe, MeeliKäesolev lõputöö on kirjutatud teemal ,,Üksi elavate eakate toimetulek hajaasustatud piirkonnas ja külaselts kui sotsiaalsuse toetaja”. Antud teema on jätkuvalt aktuaalne, sest maailma rahvastik on pidevas vananemisega seotud muutuses ja seetõttu on oluline, et inimesed jääksid aktiivseks kogu oma elu jooksul ning et sotsiaalpoliitika ja kohaliku omavalitsuse arengukavad suudaksid toimuvaid protsesse objektiivselt arvesse võtta. Lõputöö eesmärk oli anda ülevaade hajaasustatud piirkonnas üksi elavate eakate heaolu mõjutavatest teguritest ning analüüsida nende toimetulekut sotsiaalse kaasatuse kontekstis. Uuringus kirjeldati ja analüüsiti üksi elevate eakate igapäevaeluga toimetulekut, tervist, sotsiaalsust ja rahulolu sellega. Eesmärgi saavutamiseks tutvuti paljude tõenduspõhiste erialakirjanduse allikate ning mitmete uuringutega. Teoreetilises osas käsitleti Erik Allardti (1996) heaoluteooriat ja Payne(1995) süsteemiteooriat. Süsteemiteooria kohaselt on perekond kõige tähtsam süsteemi osa. Kui seal on puudujääke, siis ühiskonna poolt on loodud süsteemiga abistamiskohustus. Kui makrossüsteemis on puudujääke siis see annab laiema mõju. Varasematest analoogsetest eakatele suunatud uuringutest on selgunud, et eakad vajavad sotsiaalteenuseid ja –toetusi. Toetuste ja teenuste mõjusus eakate igapäevasel toimetulekul ei ole alati üheselt mõistetav. Õigeaegselt eakani jõudnud teenused aitavad tal paremini hakkama saada ja seeläbi olla kauem iseseisvam ja rahulolevam. Eakate ettepanekutes jäi kõlama, et soovitakse rohkem käia teatris, kontsertidel ja üritustel. Kohalikult omavalitsuselt oodatakse paremat transpordi korraldust poodi, arsti juurde minekuks ning üritustel osalemiseks. Arvati, et kohalikus seltsimajas võiks rohkem teatrietendusi olla või siis koos seltsiga ekskursioonidel käia. Uuringu autor teeb lähtuvalt uurimistulemustest kohalikule omavalitsusele ja Karepa seltsile järgmised ettepanekud: 1. Luua võimalus KOV sotsiaaltöötaja ning hajaasustuses elavate eakate kohtumiseks kord kvartalis. 45 2. Kohaliku omavalitsuse ja seltsiga koostöös leida võimalused üksi elavate eakate toetuste/ teenuste, dokumentatsiooni täitmise, ürituste ja transporti korraldamiseks. 3. Võimalusel reguleerida bussiliiklust, tagamaks perearsti vastuvõtule pääsu. 4. Korraldada vaba aja veetmist ja kultuuriüritusi, et vähendada tõrjutust ja suurendada sotsiaalset kaasatust. Uurimistöö käigus sai autor kõigile püstitatud uurimisküsimustele vastused. Võib tõdeda, et hajaasustatuses elavate eakate toimetulek igapäevaeluga oli oodatust positiivsem. Lähedased suhted mõjutavad heaolu positiivselt. Eakate kaasatus suurendab turvatunnet, rahuolu eluga ja võimaldab väärika vanaduspõlve. Külaselt toetab olemasolevat suhtlusvõrgustikku, ise näha kuulda kogeda on oluline eakale. Kui süsteemi kõik osad toimivad siis püsib iseseisvus, elukvaliteet, rahulolu eluga mis ongi aktiivne ja väärikas vananemineNimetus Piiratud juurdepääs Üksikisikute ja perede motivatsioon hooldusvanemaks saamisel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Karlep, Piret; Kool, HelenLõputöö teema on ,,Üksikisikute ja perede motivatsioon hooldusvanemaks saamisel”. Töö koosneb 56 leheküljest, millele lisanduvad kasutatud kirjandus ja lisad. Töös on kasutatud 8 joonist, 59 allikat, neist 6 on võõrkeelsed. Töö teema on aktuaalne seoses 2018. aastal jõustunud sotsiaalhoolekande seaduses antud valdkonnas tehtud muudatustega, millega soovib riik leida juurde hooldusperesid asendushoolduse teenuse pakkumiseks, vähendades sellega asenduskodus elavate laste arvu. Lõputöö eesmärgiks on välja selgitada inimeste valmidus pakkuda perekonda vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud võõrale lapsele ja teada saada, mis inimesi selleks motiveerib. Eesmärgini jõudmiseks selgitati ja anti ülevaade perepõhise asendushoolduse korraldusest ja seadusandlusest Eestis ning hooldusperedele pakutavatest tugiteenustest; selgitati välja inimeste teadmised hooldusvanemluse temaatikast; analüüsiti inimeste nägemust endast kui potentsiaalsest hooldusvanemast; anti ülevaade hooldusvanemaks saamist kaalunute esmastest ootustest ja motiividest lähtudes motivatsiooni teooriast vanemliku hooleta lapse perekonda võtmisega seoses; kaardistati takistused, mis ei võimalda hooldusvanemaks saada. Töös kasutati kombineeritud uurimismeetodit. Andmeid koguti kombineeritud ankeediga. Uuring viidi läbi arvutiküsitlusena. Valim moodustus 104 respondendist. Uurimistöö järeldused: Olles analüüsinud ja läbitöötanud uuringu tulemused, on autoril alust arvata, et teadmised selle kohta, mida tähendab hooldusvanemaks olemine, on piiratud. Hooldusvanemaks saamist kaalunute motivaatorid vanemliku hooleta lapse perekonda võtmisega seoses: võimalus last abistada, altruistlik eneseteostus; isiklik kogemus hooletusse jäetud lastega; hooldusvajadusega laps tutvusringkonnast; tuttavate peredes oli kasvamas mittebioloogilisi lapsi; tõene info lapse, tema mineviku ja bioloogiliste vanemate kohta; viljatus- soov kasulaps lapsendada; teavitustöö hooldusvanemluse kohta; koolitusvõimalused; asjaajamise selgus; materiaalne kui ka psühholoogiline toetus; lähedaste toetus, hoolduslapsesse eelarvamuste vaba suhtumine; hooldusvanemluse arvestamine tööks; puhkuse võimalus. Takistused/hirmud, mis ei võimalda hooldusvanemaks saada: ebapiisavad teadmised; hirm võõra lapse kasvatamise ees; valearvamusted nõuetest hooldusvanemale ja tema kodule; inimese enda tõekspidamised, tahe, väärtused; kartus lapse negatiivsete emotsioonidega mitte toime tulla; hirm lapse tagasi pöördumise ees sünniperre; lapse bioloogiliste vanematega seonduv- negatiivne mõju, segav sekkumine; suhtlus ametnikega- luba küsimine, aru andmine, tõendamine. Kasuvanematest oleks vaja rääkida rohkem, et propageerida vanemliku hooleta laste perekonnas hooldamist. Hoolduspereks saamist puudutav info võiks olla kompaktsem- ühest kohast võiks leida nii vajalike dokumentide loetelu kui kogu protsessi kirjelduse, samuti ettenähtud toetused ja nõustamisvõimalused.Nimetus Piiratud juurdepääs Vähenenud töövõimega inimeste võimalused tööturul Ida-Virumaa näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2020) Teder, Anne-Ly; Männamäe, MeeliKäesoleva töö eesmärk oli uurida Ida-Virumaa vähenenud töövõimega inimeste ja tööandjate teadlikust tööturuteenustest ja -toetustest ning nende toel avatud tööturule saamise kogemusi nii vähenenud töövõimega inimeste endi kui ka tööandjate tõlgenduste põhjal. Vähenenud töövõimega töötute hõivesse siirdumine muutub üha olulisemaks teemaks elanikkonna vähenemise ja vananemise tingimustes. Tööturu toimimise parimate lahenduste leidmine ja suutlikus neid lahendusi õigesti ära kasutada, aitab vähenenud töövõimega inimesi tagasi töisesse ellu. Võimalikult suurema hulga tööealise elanikkonna kaasamine aitab kompenseerida üha suurenevaid sotsiaalkaitsega seotud kulusid. Töötuse vähendamiseks kasutatakse erinevaid tööturumeetmeid. Eesti aktiivne tööturupoliitika rõhk on peamiselt suunatud takistusi eemaldavatele meetmetele (nõustamisteenused, proovitöö, palgatoetus). Need passiivsed meetmed on suunatud juba tekkinud probleemide leevendamiseks. Inimkapitali investeerivate meetmete (tööturukoolitused, ümberõppe) kulutuse maht on olnud tagasihoidlikum, kuid nüüd aina suurenev. Need aktiivseid meetmed püüavad probleeme ennetada. Seetõttu on just viimaste edukat kasutamist peetud vähenenud töövõimega inimeste töötuse vähendamisel oluliseks. Töös tugineti süsteemiteooriale, väärtusteooriale ja rolliteooriale. Just ühiskonna poolt loodud süsteemid, tavapäraseks peetavatele sotsiaalsetele standarditele vastavus ja rolli komplementaarsus aitavad kaasa vähenenud töövõimega inimeste paremaks kohanemiseks nii ühiskondlikus kui ka tööelus. Töö teoreetilises osas anti ülevaade tööhõivega seotud seadusandlusest ja erinevatest vähenenud töövõimega inimeste tööle kaasamise ja tööl püsimisega seotud teenustest ja toetustest. Uurimuse tulemusel võib välja tuua järeldused: • Ida-Virumaa tööandjate poolt kõige rohkem kasutatud teenused olid tööpraktika, palgatoetus ja tugiisikuga tööle võtmise teenus; • vähenenud töövõimega töötud inimesed on teadlikud Eesti Töötukassa poolt pakutavatest teenustest ja toetustest; • vähenenud töövõimega töötavad inimesed ei ole teadlikud Eesti Töötukassa kaudu saadavatest tööl püsimist toetavatest teenustest ja toetustest; • vähenenud töövõimega inimeste arvamusel nende tööle rakendumist kõige soodustavam teenus on tööturukoolitus. Kõik tööandjad on pidanud tööotsinguid toetavaid ja tööle rakendumist soodustavaid teenuseid efektiivseteks. Tööandjad on kindlad, et lühiajaliselt on teenused ja toetused perspektiivsed. Samas arvatakse, et pikaaegses perspektiivis võib töötaja vähenenud töövõime olemasolu olla ikkagi ettevõtte stabiilsust takistav tegur. Tööandjate arvates on need vähenenud töövõimega inimesed, kes olid tööturul aktiivsed ka enne toimunud reforme, seda ka nüüd. Enne reforme ja aktiivsusnõuete kasutusele võttu kodused olnud inimesed ei ole veel valmis pikaajaliselt tööprotsessis osalema. Nad ei ole valmis endast tööülesannete täitmiseks kõik välja andma. Jätkuvalt on tööandjad kinni arvamuses, et vähenenud töövõimega inimestel on ebapiisavad teadmised ja oskused ning sellest tulenevad ka töötuse probleemid. Aegunud või tööga enam mitte kokkusobivad oskused tööle rakendumisel positiivset mõju ei avalda. Oma eriala spetsialistidel, kes oma teadmisi on pidevalt täiendanud, ei tohiks töövõime vähenemine või erivajadus olla töötamisel takistuseks. Uurimuse tulemusel leidis kinnitust, et mitte kõike vähenenud töövõimega inimesed ei ole valmis omandama uusi oskusi ja täiendama teadmisi, kuigi võimalused on erinevate koolituste, sealhulgas ka tasemeõppes osalemise toetamisega loodud. Seega mõjutavad vähenenud töövõimega ja erivajadustega inimeste tööle värbamist nende vananenud oskused. Või see, et tööoskused on omandatud tervena, kuid erivajadusest tingituna töö enam ei sobi ja inimene ei suuda seda endale teadvustada. Selgus, et töötukassa poolt pakutavad teenused ja toetused aitavad kaasa vähenenud töövõimega inimeste kaasamisele tööellu siis, kui inimesed ise on valmis panustama uute oskuste omandamisse. Vähenenud töövõimega inimesed on valmis proovima uusi võimalusi ja sobitama neid enda tervisliku seisundiga. Mitte olema alati kinni oma haiguses ja pidama ennast invaliidiks. Kindlasti ei pea kõik uus toimuma tervise arvelt, kuid peab olem avatud ja valmis katsetama. Uurimuse tulemusel leidis kinnitust ka see, et vaatamata aktiivsuspoliitikaga seotud erinevatele teenustele, toetustele ei ole osa vähenenud töövõimega inimesi ise valmis osalema tööturul. Samuti ei ole kõigile vähenenud töövõimega inimestele ka kõige parema riigi, tööandjate ja inimese enda tahtmise juures võimalik leida sobivat tööd. Olukorra parandamisele aitaks kaasa rohkem tõeliselt sotsiaalsete ettevõtete loomine, kodanikuühiskonna ja kogukonna arendamine. Lõputöö koostamine ja uurimuse läbiviimine andis töö autorile erinevat informatsiooni, nii üldise teadlikkuse tõstmiseks kui ka tööalaseks kasutamiseks. Kahjuks selgus ka, et enamiku ettevõtjate sotsiaalne vastutus ja panustamise soov, vahel ka võimalus ei ole ühiskonna huvide täideviimiseks kuigi suur. Sellest järeldub, et oleks vaja riiklikul tasemel abi sotsiaalsete ettevõtete loomiseks, kus leiaksid rakendust tööd teha soovivad vähenenud töövõimega inimesed.