Lõputööd (KT)
Kollektsiooni püsilink (URI)
Sirvi
Sirvides Lõputööd (KT) Märksõna "Environmental Technology" järgi
Näitamisel1 - 20 29-st
Tulemused lehekülje kohta
Sorteerimise valikud
Nimetus Piiratud juurdepääs Aianditega levivad invasiivsed võõrliigid ja nende tõkestamise viisid(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2017) Einer, Johanna; Kalda, OliverInvasiivsed liigid on bioloogilise mitmekesisuse vähenemise suurimaks põhjustajaks. Enamjaolt seetõttu, et invasiivsed taimed pakuvad pärismaistele taimedele konkurentsi nii kasvuruumi, päikesevalguse, vee kui ka toitainete kättesaadavuse osas. Tihti ei suuda pärismaised taimed konkurentsis vastu pidada ning seepärast vähenevad pärismaiste taimede populatsioonid. Selleks, et vältida või piirata invasiivsete võõrliikide levikut, tuleb kõigepealt välja selgitada nende levikuteed. Invasiivsete liikide introduktsiooni levikuteed jagunevad kaheks – tahtmatuteks ja tahtlikeks. Tahtmatud introduktsioonide levinumaks levikuteeks on saastunud seemnepakid, kus leidub peale põhiseemne liigi ka teiste liikide seemneid. Tahtmatult võivad taimed levida ka hooletult puhastatud transpordisõidukite tõttu, saabuda jõusööda koostisosana või koos kaubaga nt. puuvillaga. Tahtmatuid levikuteid on raske või isegi pea võimatu kontrollida. Ainuke lahendus on tekitada ettevõtetele karmim kord puhtusstandardites ning teha pistelisi kontrolle. Tahtlikud introduktsioonid levivad inimeste kaasabil, näiteks introdutseeritakse mittepärismaiseid taimi uutesse piirkondadesse meditsiinilistel põhjustel ja ka toidulaua rikastamiseks. Tahtlike introduktsioonide levinuimaks levikuteeks on iluaianduse tööstus läbi dekoratiivtaimede müümise aiandites, taimelavades ja aianduspoodides. Dekoratiivtaimi kasutatakse laialdaselt koduaedades, botaanikaedades, maastikukujunduses, kust neil võib tekkida võimalus levida ettenähtud paigast edasi. Iluaiad tekkisid juba ammu. Taimedega kauplemist alustati juba 10 000 aastat tagasi. Iluaiad tekkisid kõrgklassi tekkimisega. Ilutaimed muutusid väga populaarseks Kreeka, Rooma ja Egiptuse ning teiste iidsete kultuuride õitseajal. USA-s loodi esimene iluaed 1698. aastal. Sel ajal korraldati ka rohkelt ekspeditsioone uute taimede leidmiseks. 19. sajandil hakati kirjutama mittepärismaiste taimede levikust ning nendega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest. 20. sajandi alguseks tekkis arusaam, et uute taimede introduktsioon toob kaasa ka kahjureid ning haigustekitajaid, mille tõttu suunduti tagasi pärismaisete taimede juurde. Invasiivsete taimeliikide lihtsaim, odavaim ning kõige efektiivsem tõkestamisviis on soovimatute invasioonide vältimine. Kui uued liigid kohanevad uue piirkonnaga ning saavad järk järgult ökosüsteemi osaks, siis on nende levikut keeruline peatada ning pea võimatu täielikult hävitada. Peale selle on pärast seda etappi põhimõtteliselt võimatu rakendada tõkestamise meetodeid, mis ei mõjutaks pärismaiseid liike ja kohapealse ökosüsteemi protsesse. Invasiivsete taimede leviku vältimiseks on kõigepealt vaja välja selgitada, millised taimed on potentsiaalselt invasiivsed. Kõige paremaks taimeliikide invasiivsuse ennustajaks on jälgida nende käitumist piirkondades, kus nad on juba introdutseeritud. Taimede invasiivsust identifitseeritakse ka kontrollides invasiivsetele taimedele iseloomulike tunnuste esinemist. Niisugusteks tunnusteks on näiteks võime kohaneda kohaliku kliima, ökosüsteemi ja bioloogiliste protsessidega, võime kiirelt paljuneda, kasvada ning levida ja looduslike vaenlaste vähesus ökosüsteemis, kuhu liiki introdutseerida soovitakse. Tõkestamismeetodite mõju sõltub suuresti kohapealsest olukorrast ning piirkonnast. Piirkonnas tekkinud looduslike muutuste tõttu ei pruugi piirkonnas samasugust tõkestamismeetodit kasutades olla samad tagajärjed. Selle tõttu on keeruline valida õiget tõkestamismeetodit. Iga juhtumit tuleb käsitleda põhjalikult ning ettevaatlikult. Invasiivsete mittepärismaiste taimede levikuteede tõkestamiseks on parimaks võimaluseks tõkestamine regulatsioonidega. Euroopa Liidus ei olnud kaua aega ühtset õigusliku raamistikku. Iga liikmesriik tegeles invasiivsete võõrliikide probleemiga iseseisvalt ning rakendas endale vajalikuna tunduvaid regulatsioone. Selle tõttu olid igal liikmeriigil erineva taseme ning sisuga regulatsioonid. Pikemat aega koosnesid Euroopa Liidu tegevused invasiivsete võõrliikidega tegelemiseks erinevatest tegevusjuhenditest ja regulatsioonidest, mis otseselt ei kohustanud liikmeriike juhendeid järgima vaid olid soovituslikud. Ühtse regulatsioonide võrgustiku puudus tekitas olukorra, kus invasiivsel võõrliigil ei olnud raske ühest riigist teise levida. Alles 2014. aastal tekkis siiani kõige põhjalikum, ühtsem ning enamust invasiivsete võõrliikide probleeme käsitlev regulatsioon. Euroopa Liit on eelkõige sihiks võtnud invasiivsete võõrliikide saabumise ennetamise, varajase avastamise, kiire tõrje ning haldamise. EL on oma invasiivsete võõrliikidega seotud regulatsioonides toetunud Bioloogilise Mitmekesisuse Konventsioonile, mis on ülemaailmne kokkulepe loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks. Lisaks sellele on koostatud tegevusjuhend, mis on suunatud Euroopa ja Vahemeremaade aianditele. Eesmärgiga koondada kõik osapooled ühise tulemi nimel tööle ning järgima tegevusjuhendis toodud häid tavasid. Headeks tavadeks on kogu tööstuse ning huvigruppide teadlikkuse tõstmine, invasiivsete võõrliikide introduktsiooni levikuteede tõkestamine ning olemasolevate invasiivsete võõrliikide invasiooni piiramine. Tegevusjuhend on mõeldud eelkõige aiandusega tegelevatele ettevõtetele. Tegevusjuhend julgustab uurima, millised müüdavatest taimedest on invasiivsed ning vältima nende levikut ja võimalusel pakkuma alternatiivseid taimi. Tegevusjuhend otseselt ei keela invasiivsete võõrliikidega kauplemist, kuid soovitab rangelt sellest hoiduda. Kui hoidumine on võimatu, siis tuleks olla ettevaatlik ja kindlasti märgistada taim sildiga, mis annab teavet taime invasiivsusest ning kuidas tuleb invasiivse taimega toimetada, et see taim ei leviks edasi. Peale tegevusjuhendi on olemas ka LIFE programm, mis on keskkonna ja kliima tegevuste rahastamisvahendiks Euroopa Liidus. LIFE programmi üks alaprogammidest on LIFE Focus programm, mis keskendub invasiivsete võõrliikide regulatsioonide probleemiga tegelemisele. Tähelepanu pööratakse eelkõige ennetusele ja varajasele avastamisele st. introduktsioonide levikuteedele. Teiseks LIFE alaprogrammiks oli AlterIAS, mille eesmärgiks oli piirata aianditest tulenevaid introduktsioone Belgias. Belgias on enamus invasiivsetest taimedest dekoratiivtaimed, mistõttu programm ka algatati. Programmi käigus teavitati erinevaid ettevõtteid invasiivsete taimede olemasolust ning nende mõjust loodusele. Selgus, et paljud ettevõtted ei olnud teadlikud, et enamus neil müüdavatest taimedest olid invasiivsed. Bioloogilise mitmekesisuse probleemiga tegeletakse ka rahvusvahelisel tasemel. Probleemi lahenduseks loodi eelnevalt mainitud bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. Hetkel toimub ka ülemaailmselt IUCN-i eestvedamisel 2020. aastani kõikide invasiivsete võõrliikide ja nende levikuteede identifitseerimine ning tähtsuse järgi prioritiseerimine. Ideaalis loodetakse, et selleks ajaks oleksid ka kõik invasiivsed võõrliigid kontrolli all või hävitatud ning levikuteed oleksid tõkestatud. Regulatsioonid ja tegevusjuhendid on pigem ennetava toimega ning otseselt juba uue piirkonnaga kohastunud ning kiirelt levivat taime nendega ei see peatada. Taime levikut on võimalik piirata bioloogilise kontrolliga. Bioloogiline kontroll on tõkestamismeetodid, mis põhineb looduslikul tasakaalul ning kasutab tasakaalu loomiseks invasiivse taime looduslike vaenlasi. Looduslikud vaenlased on parasiidid, haigutekitajad, kiskjad ja konkurendid, kes kahjustavad liikide populatsioone. Looduslike vaenlaste valimine on pikk protseduur ning enne invasiivse taime juurde loodusesse laskmist läbib taim mitmeid teste, mis võivad kesta aastaid. Uue organismi introduktsiooni loodusesse võetakse väga tõsiselt, sest see on pöördumatu protsess. Välja valitud looduslik vaenlane peab olema piisavalt kahjulik invasiivsele taimele, et taime populatsiooni piirata. Samas ei tohi looduslik vaenlane kahjustada sealseid oma looduslikus levialas kasvavaid pärismaiseid taimi. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et looduslikud vaenlased ei hävita, vaid piiravad invasiivse taime populatsiooni. Nad ei hävita populatsiooni täielikult, sest nad sõltuvad populatsioonist kui toidu allikast. Kõige olulisem hetkel on identifitseerida ning pingeritta seada invasiivsed liigid ning nende introduktsiooni levikuteed. Üha enam pööratakse tähelepanu levikuteedele ehk varajasele ennetamisele, et vältida edasisi introduktsioone. Peale seda saab alles hakata tõsisemalt tegelema olemasolevate kohastunud ning levivate invasiivsete tulnuktaimedega. Suurimaks introduktsiooni levikuteeks on alati olnud iluaiandus. Paljud iluaiandusega tegelevad ettevõtted ei ole kursis oma kataloogides olevatest invasiivsetest taimeliikidest ning mõned neist ei soovigi end kurssi viia. Seepärast tuleks teha teavitustööd kõikides huvigruppides ning luua ülemaailmselt kindel reeglistik, mis nõuaks ettevõtetel kataloogides invasiivsete taimeliikide vähendamist või asendamist. Tuleks luua süsteem, kus iluaianduse ettevõtted ei näeks invasiivsete võõrliikidest loobumises vaid kasumi langust ning saaksid invasiivsete taimeliikide vähendamise eest teatud summa raha või teisi boonuseid.Nimetus Piiratud juurdepääs Antibiootikumid, nende kasutamise tagajärjed ja enamlevinud toimeained Eesti veterinaarmeditsiinis(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2018) Kõmmits, Liisa; Lember, ErkiAntbiootikumid olid rahvameditsiinis tuntud looduslikul kujul ammu enne nende teaduslikku avastamist 20. sajandi alguses. Looduse abil raviti infektsioone, mille vastu tänapäeval aitab tablett või kreem või süst. Käesolev lõputöö käsitles antibiootikume, nende kasutamisega tekkida võivaid probleeme ning uuris Eesti veterinaarias kasutatavate toimeainete koguseid. Teema on ajendatud resistentsuse tekkimise probleemist veterinaarmeditsiinis, mis ei tundu otsese ohuna inimtervisele. Resistentsus, kui mikroorganismide evolutsiooni osa, on vältimatu. Murettekitav on selle kiire kasv ja levik globaalses mastaabis. Liiga kergekäeliselt antakse loomadele ravimeid, mida ehk ei olekski tarvis. Iga tühi doos suurendab resistentsete bakterite tekkimise võimalust, sest lisaks looma organismile satuvad antibiootikumid seeläbi ka keskkonda. Geenimääraja, mis on juba resistentne on võimeline kanduma nii horisontaalselt, kui ka vertikaalselt. See tähendab, et resistentsus levib kiiresti ja selleks pole vaja isegi mitte paljuneda. Sedasi satuvad resistentsed bakterid inimeste toidulauale nii lihaga, kalaga, munaga, juurviljadega ja kõigega mis on saastunud keskkonnas kasvanud. Kui toitu õigesti käidelda, hävib enamik baktereid ja nende pärast ei ole vaja muretseda. Lisaks bakteritele tarbivad inimesed aga ka antibiootikume, mis on loomadele söödetud või keskkonnast kaasa tulnud. Ravimijäägid kuumtöötluse käigus ei hävine. See omakorda suurendab riski resistentsete mikroorganismide tekkimiseks. Antibiootikume kasutakse lisaks raviotstarbele ka ennetavalt. Selline käitumine kergendab loomaomanike elu, kuid vaadates resistentsuseprobleemi, ei tundu see mõistlikuna. Töö eesmärk oli välja selgitada, kui palju mingeid toimeaineid Eestis müüakse. Kahjuks ei ole statistikat selle kohta, millisel otstarbel neid antibiootikumi kasutatud on, et hinnata kui suur osa on profülaktikal ja metafülaktikal. Antud töö eesmärk oli teada saada, kuhu suunas liigub Eesti veterinaarmeditsiin oma ravimite tarbimise poolest. Levinud soovituslik suund on kasutamise vähendamine. Kümne aasta analüüs, aga näitab hoopis tõusvat trendi ning iga aasta kasutatakse umbkaudu 270 kilogrammi enam antibiootikume. Suurima antibiootikumide müügiga aasta oli 2014. Täpsed selgitused sellele puuduvad. Sest ei ole teada, kuhu täpselt ravimid on kasutamiseks läinud. Enimmüüdud antibiootikum Eestis on amoksitsilliin, mis omab palju kasutamisvõimalusi. Kümne aasta jooksul on seda müüdud peaaegu 23 tonni.Nimetus Piiratud juurdepääs Eesti elanike teadlikkus tootjavastutusest(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2018) Koit, Maire; Vilms, MonicaPidev elanikkonna kasv toob juurde uute tehnoloogiate nõudluse, kuid sellega kaasnev tagajärg on suur hulk jäätmeid. Iga uue toote valmistamine vähendab meile eluks vajalikke loodusressursse. Autori valitud teema on hetkel aktuaalne ja kindlasti mitte ainult hetkel, vaid ka tulevikus. Tarbijaühiskonnale omaselt oleme harjunud tarbima ning ostuvõimalused on paranenud ja tehnoloogia uueneb pidevalt, mille tagajärjeks on keskkonna koormamine. Töö eesmärgiks oli elektroonilise küsitluse teel saada informatsiooni elanike teadlikkusest seoses tootjavastusega. Töös annatakse ka ülevaade nendest õigusaktidest, mis puudutavad tootjavastutust. Autori poolt koostatud küsimustiku vastuste analüüsist selgub teadlikkus nii toodete, mis kuuluvad tootjavastutuse alla kui ka tootjavastutusorganisatsioonide olemasolu kohta. Küsimustik oli anonüümne ja koosnes 18 küsimusest ning koostatud Google Formisis. Aprill 2018a. oli küsimustik avatud ja sellele vastati 101 elaniku poolt, kellest 68 vastajat oli naissoost ja 32 meessoost. Koostatud küsimustiku põhjal võib järeldada, et alla poolte vastajate on kuulnud tootjavastutusest, kuid 75 vastajat peavad oluliseks, et tarbijad oleks sellest teadlikud. Vastuseid analüüsides selgus, et paljudele Eesti elanikele ei ole selge, mis tähendab tootjavastutus ning mis tooted selle alla kuuluvad. Kõige enam valiti tootjavastutus toodete alla akud ja patareid, pakendid ning probleemtooted. Kahjuks leidus ka neid, kes ei teadnud mida eelnevate toodetega teha. Sorteerimise abistamiseks on loodud mitmed veebileheküljed, millest inimesed on teadlikud, mis olid välja toodud ka antud töös. Üksnes ühe lehekülje, jäätmed.ee olid valinud 53 vastajat, mida tegelikkuses ei eksisteeri, kuid see leht suunab Keskkonnaministeeriumi veebilehele. Eelnevast võib järeldada, et vajadusel suudavad inimesed leida veebist küll vajaliku infot, kuid kindlasti ei saa eeldada, et see oleks motivatsiooniks käitumisharjumuste muutmiseks. Paljudele oli tuttav, mida teha vanade esemetega, ning võimalusi on mitmeid. Enim pakuti viimist jäätmejaama, seda 94 rehvide ja 82 televiisori ning 35 katkise külmiku korral, kuid kolm vastajat tõstaks nii oma külmiku kui ka televiisori konteineri kõrvale ja kaks viskaks konteinerisse oma kasutud rehvid. Antud uuringut analüüsides, leiab autor, et elanike teadlikkust tootjavastutusest tuleks tõsta, sest osati küll nimetada tootjavastutusorganisatsioone, enim pakuti 26 korda Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, kuid tegelikult ei olnud vastajad päris kursis, millega tootjavastutusorganisatsioonid tegelevad ja mis on nende eesmärk. Põhjuseks võib tuua teavituskampaaniate vähesust, mille tõttu oluline info ei jõua inimesteni. Suurendades inimeste teadlikust tootjavastutuses, suurendame hoolivust enda ja keskkonna suhtes. Aitame säästa loodust ja hoiame keskkonna puhtana.Nimetus Piiratud juurdepääs Eesti jõgede hüdrokeemiliste näitajate analüüs 1992-2014 seireandmete põhjal(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2016) Tiitso, Helina; Ennet, Peeter; Siret TalveKäesolevas töös analüüsiti Eesti jõgede füüsikalis-keemilist seisundit kirjeldavaid näitajaid 1992-2014 seireandmete põhjal. Töös kasutati 58 hüdrokeemia seirejaama ja 48 hüdroloogia seirejaama andmeid. Analüüsiti kuut põhilist jõgede hüdrokeemilise seisundi kvaliteedinäitajat (NH4+, Nüld, O2, pH, Püld ja BHT5). Regressioonanalüüsi alusel arvutati aine sisalduse ja koormuse sõltuvused äravoolumoodulist ning Nüld ja Püld omavaheline sõltuvus. Leiti seireandmete esinemissagedused ning Nüld ja Püld suhtarvud Redfieldi stöhhiomeetria alusel. Näitajate ja äravoolumooduli vaheliste sõltuvuste leidmiseks viidi omavahel vastavusse hüdrokeemia ja hüdroloogia seirejaamade andmed. Saadud tulemuste põhjal võib väita, et vaadeldud perioodil on Eesti jõgede seisund märgatavalt paranenud. Nii lämmastiku kui fosfori osas on kasvanud väga heasse ja heasse seisundiklassi kuuluvate jõgede arv. Ilmnes, et limiteerivaks elemendiks Eesti jõgedes on fosfor ning selle sattumist veekogudesse peaks piirama. Äravoolumooduli ja jõe vooluga kantava aine koguse (koormuse) vaheline sõltuvus oli suurem kui äravoolumooduli ja hüdrokeemiliste seisundi näitajate vahel. Selgus, millistel jõgedel on vee keskkonnaseisundi hindamiseks matemaatiliste mudelite kasutamine usaldusväärne ning millistes seirejaamades on võimalik seiret optimeerida ehk vähendada mõõtmiste arvu ning hinnata aine sisaldust äravoolumooduli alusel. Töös on tehtud ettepanek, et seisundiklasside Nüld ja Püld normatiivseid väärtusi peaks korrigeerima, lähtudes Redfieldi stöhhiomeetrilistest vahekordadest.Nimetus Piiratud juurdepääs Eesti põlevkiviõli tootmise optimeerimine(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2016) Alamaa, Siim-Erik; Vares, VilluSiim-Erik Alamaa diplomitöö Eestis kasutatavate põlevkiviõli tootmisprotsesside ja nendega kaasnevate aine- ja energiavoogude optimeerimise kohta. Töö keskendub jääksoojuse kasutamisele ning tootmisjääkide vähendamisele.Nimetus Piiratud juurdepääs Eesti tervishoiuasutustes tekkivate jäätmete käitluse juhendmaterjal(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2018) Ploompuu, Grethe-Johanna; Vilms, Monica; Marit LiivikTervishoiuasutuses jäätmekäitluse toimimiseks on vajalik kõiki töötajaid eelnevalt juhendada, seda aitab teha korraliku juhendi olemasolu. Antud lõputöö raames on kokku pandud materjal Eesti riikliku juhendmaterjali koostamiseks tervishoiul tekkivate jäätmete käitluseks. Antud materjal on leitav lõputöö lisast, kuna juhend on koostatud ühiselt koos Katrin Vene-ga sisaldades andmeid ja lõike nii antud lõputööst kui tema omast. Töö sisulise osa moodustab seletuskiri juhendmaterjalile. Selles on välja toodud olulisemad õigusaktid, mis reguleerivad tervishoiul tekkivate jäätmete käitlust nii Eestis kui Euroopa Liidus. Iga õigusakti juures on kirjas olulisemad punktid, millele tuleb tähelepanu pöörata. Enamuse tervishoiuasutustes tekkivatest jäätmetest moodustavad tavalised olmejäätmed, kuid tähtsa osa moodustavad ohtlikud jäätmed, mis jagunevad mitmeks eri liigiks, milleks on teravad ja torkivad, potentsiaalselt nakkusohtlikud, anatoomilised, keemilised, tsütostaatilised, radioaktiivsed ning ravimijäätmed. Need ohtlikud jäätmed vajavad erikäitlust ning kõik jäätmeliigid tuleb eraldi koguda. Jäätmete käitlemine jaguneb kolme etappi, milleks on sortimine, kogumine ja töötlemine. Iga etapp tuleb korraldada läbimõeldult, et jäätmete käsitsemine oleks viidud miinimumini. Tervishoiujäätmete ohutu käitlemine peab hõlmama endas kõiki tegevusi alates jäätmete tekkimisest kuni nende lõpliku kõrvaldamise või töötlemiseni. Oluline on sortida jäätmeid võimalikult lähedal tekkekohale, et vältida hilisemat uuesti sortimist. Iga jäätmeliik peab jõudma ettenähtud pakendisse, mis on valitud vastavalt jäätmeliigile ning on märgistatud nõuetekohaselt. Kokkupuude jäätmetega tuleb viia miinimumini ning asutuste jäätmeruumid peavad olema piiratud ligipääsuga. Läbivalt on töös toodud näiteid Eesti tervishoiuasutuste kohta, milleks saadi informatsiooni haiglaid külastades ning sealsete jäätmekäitlust korraldavate inimestega suheldes. Enamikes külastatud haiglates oli sarnaselt Maailma Terviseorganisatsiooni poolt koostatud juhendmaterjalides välja toodud soovitustele kasutusel värvikoodid, ohumärgised ja kirjad. Väga kõrgel tasemel on jäätmekäitlus korraldatud Tartu Ülikooli Kliinikumis, mis on suuresti eeskujuks ka teistele Eesti tervishoiuasutustele. Lõputöö käigus kogutud materjal ja sellest lähtuvalt koostatud juhendmaterjal aitab seada üldised raamnõuded Eesti tervishoiuasutustes tekkivate jäätmete käitlemiseks. Kui eelnevalt toimisid tervishoiuasutused kõik enda loodud eeskirjade järgi, mis alati ei pruugi olla kõige efektiivsemad, siis koostatud juhendmaterjali eeskujuks võttes saab süsteeme ühtlustada ning tõhustada jäätmete käitlust. Samuti töötab tervishoiuasutuste personal sageli mitmes eri asutuses samaaegselt, seega lihtsustab ühine juhendmaterjal sortimist ning ei tekita segadust. Lõputöö raames kogutud andmed ja materjal antakse Eesti Jäätmekäitlejate Liidule, mis töötab edasi selle nimel, et juhendmaterjal kinnitataks riiklikul tasandil ning jõuaks kasutusse. Selleks on vaja juhend kooskõlastada ministeeriumitega ning teha vastavad parandused.Nimetus Piiratud juurdepääs Elektrimootoriga autode keskkonnamõju(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Siil, Simo; Eensaar, AguÜha enam on köitnud üldsuse tähelepanu probleemid, mis on seotud transpordi ja liiklusvahenditega nende omadusest saastada keskkonda. Töös on näidatud, et elektriautode mõju keskkonnale on säästvam võrreldes sisepõlemismootoritega autodega tänu selle töös hoidmiseks kasutatavale akule, mis ei eralda mürgiseid aineid õhku ning mis ei vaja pidevalt osade vahetusi. Ka elektri, mida kasutab energiana elektriauto, tootmise juures on mingil määral keskkonna saastamise oht olemas kuigi võrreldes teiste sõiduvahendi liikidega suhteliselt olematu. Töös on näidatud, et võrdlustes teiste liiklusvahenditega on elektriautol mitmeid eeliseid, milleks on: • autol puuduvad mootori õlid, rihmad, küünlad, filtrid jne; • auto pidurid töötavad lihtsamas režiimis, ideaalvariandis hõõrdumisel töötavad pidurid puuduvad; • ummikutes seistes autol energiat peaaegu ei kulu; • autol puuduvad külmkäivitused; • autol puuduvad heitgaasid; • 100 km sõidukulu on umbes üks euro ja viiskümmend senti; • auto on töökindel; • auto on peaaegu hooldusvaba; • autot on lihtne kasutada; • autol on pikk kasutusiga. Elektriauto ei ole tänaseks saavutanud väga suurt populaarsust oma mõnede puuduste, millest peamised on: • külmas kliimas läbisõidu vähenemine; • pikkade vahemaade raskendatud läbimine; • pikk laadimisaeg; • kallis hind võrreldes tavaautoga; • väike valik erinevaid mudeleid; • remontida ja hooldada saab ainult ametliku esindaja juures, teistel kogemused puuduvad. Inseneridel ja teadlastel on veel palju tööd teha, et muuta elektriauto kasumlikumaks sõiduvahendiks, mida saaksid kasutada erinevate ametite esindajad. Siiani seab elektriauto teatud piirangud, milleks üheks olulisemaks näitajaks on lühimaasõidud. Töös on näidatud, et elektriautot saab edukalt kasutada just linnades ja äärelinnades. Auto mõju keskkonnale on sääslikum ning kindlasti kordades väiksem kui teiste liiklusvahendite kasutamisel. Lõputöö autori ettepanekud elektriautode kiiremaks ja tõhusamaks kasutuselevõtuks on järgmised: • Eesti riik ning elektriautode ametlikud esindajad peaks elektriautode kohta rohkem infot jagama; • Eesti riik ning elektriautode ametlikud esindajad võiks korraldada infopäevi ja -üritusi just äärelinnade ja väikelinnade keskustes; • jätkata riigipoolset toetuste andmist elektriauto soetamisel; • siduda noored pered Eesti riigiga elektriauto ostmisel (näiteks anda suurem soodustus, kui noored loovad pere, samas lõpetavad ülikooli ning asuvad tööle teatud ajaks vajalikele töökohtadele jne); • teha konkreetsed soodustused väga vajalike ametikohtade või väga madalapalgaliste ametikoha töötajatele nn. lisaboonusena (näiteks medõed, teenindajad, õpetajad, lasteaiaõpetajad jne). Autori hinnangul on elektriautol tulevikku ning seda teemat on vajalik igapäevaselt käsitleda, inimesi teavitada järjepidevalt ning anda igakülgne panus auto edasiarendamisele.Nimetus Piiratud juurdepääs Erinevate koagulantide efektiivsuse hindamine Ülemiste veepuhastusjaamale(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2019) Laaster, Sander; Haug, Martin; Oliver KaldaKäesoleva töö käigus uuriti kuue erineva koagulandi sobivust Ülemiste järve veele. Autor uuris antud koagulantide puhul toorveest hägususe-, UV-absorptsiooni-, PHT-, TOC- ning alumiiniumi eemaldamise efektiivsust. Töö käigus andis autor üldise ülevaate joogiveetöötlusest ning põhjalikuma ülevaate Ülemiste veepuhastusjaama joogiveetöötlusest. Samuti anti töös ülevaade veepuhastusjaama pilootseadme tööst ja sellele eelnevate potikatsete läbiviimisest. Töö eesmärgiks oli uurida erinevate koagulantide sobivust Ülemiste järve toorveele lähtuvalt Ülemiste veepuhastusjaamas kasutusel olevast tehnoloogiast. Selleks viis autor kõigepealt läbi potikatsed, millega välistati nelja kemikaali sobivus järveveele. Seejärel katsetati potikatsetes häid tulemusi näidanud kahte koagulanti veepuhastusjaama pilootseadmel. Antud katsete käigus saadud tulemusi analüüsiti ning tehti vastavad järeldused. Saadud tulemuste analüüsil selgus, et pilootseadmel katsetatud kemikaalid andsid üksteisele sarnaseid tulemusi, kuid kemikaal nr. 3 tulemused olid võrdluses kemikaal nr. 5-ga katsete vältel stabiilsemad. Siiski selgus, et mõlema kemikaali puhul on tegu koagulandiga, mis teoorias sobib Ülemiste veepuhastusjaama veepuhastusprotsessi. Autor leiab, et töö eesmärk sai täidetud. Esialgsete katsete käigus välistati nelja kemikaali sobivus edasisteks katseteks ning väljavalitud kemikaalide puhul leiti, et puhastusefektiivsus Ülemiste järve veele on kõrge. Samuti on saadud tulemusi võimalik tulevikus tehtavates katsetustes kasutada võrdlusena.Nimetus Piiratud juurdepääs Jääksoode korrastamine AS Nurme Turvas näitel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2018) Koit, Madis; Kalda, OliverEesti soode pindala on vähenenud viimase 60 aasta jooksul ligikaudu 60%, mille on põhjustanud soode kasutamine põllumajandusmaana, metsanduses, infrastruktuuri arendamine, põlevkivi kaevandamine ja turbatööstus. Turba kaevandamine on sellest 8,5%. Enne 1950. aastat kaevandati turvast väikestes kogustes ja pätsidena raba servadest, mis jättis looduslikuks taimestumiseks head tingimused. Peale 1950. aastat võeti turbatootmises kasutusele freestehnoloogia, mille tulemusel rabad kuivendati, eemaldati taimestik ning rajati suured tasase pinnaga ja kraavivõrgustikuga turbaväljad. 2009. aastal läbi viidud uuringu põhjal on Eestis 9371 ha jääksoosid ning praeguseks hetkeks arvatakse olevat juba kahekordne. Jääksoodega kaasnevad mitmed olulised keskkonna probleemid nagu lagugaaside eraldumine, suur tuleohtlikkus, mõju naabruskonna veerežiimile. AS Nurme Turvasel on ette nähtud ammendunud freesväljade taastamine metsastamise näol. Selleks on ettevõtte loonud rekultiveerimisfondi, kuhu raha iga aastaselt eraldatakse. Ettevõtte juhtkond on veendunud, et neile määratud taastamisviis antud tingimustes pole sobiv. Töö koostamise käigus tutvuti Eestis varasemalt kasutatud taastamisviisidega, neid alalüüsides ning märkides üle tingimused, mis peavad olema täidetud, et oleks võimalik tagada parim tulemus nii keskkonnale kui ettevõtjale. Töö käigus peeti nõu spetsialistidega ning varasemalt teemaga kokku puutunud inimestega. Autor leiab, et metsastamine ei sobi analüüsitud alale peamiselt selle tõttu, et kolmandikust suvest puhub rabaväljadel ligi 12-20 m/s tuul. Jääksoodesse soovitatakse peamiselt istutada kaskesid, mändisid ning kuuski, mis on aga kõige tormihellemad puuliigid, seetõttu oleks antud rabaväljadel nende liikide kasvama jäämine raskendatud. Autori hinnangul on üheks parimaks võimalikuks lahenduseks jääksoo taastamisel AS Nurme Turvase territooriumil marjakasvatuse rajamine. Kraavivõrgustikuga aladel on võimalik muuta veerežiimi marjakasvatuse jaoks sobilikuks. Samuti ei sega marjakasvatus kaevandustegevust ümberkaudsetel rabaväljadel. Tegemist oleks taastamisviisiga, mille õnnestumise tõenäosus on kõige suuremNimetus Piiratud juurdepääs Jäätmehooldus Kihnu saarel(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2015) Vahkel, Marili; Vilms, MonicaKäesolev lõputöö annab ülevaate Kihnu saare jäätmehoolduse hetkeolukorrast, kus jäätmevedu on korraldatud Kihnu Majanduse osaühingu poolt. Kihnlastel on võimalus oma jäätmed viia lähedal asuvasse jäätmejaama, mis on tänapäevasel tasemel. Vastavalt töö eesmärgile on analüüsitud Kihnu saare jäätmehoolduse olemasolevat olukorda, uuritud ettevõtetes/asutustes ja majapidamistes tekkivate jäätmete hulka ning saareelanike rahulolu jäätmehooldusega. Lisaks on analüüsitud, kui kättesaadav on kihnlastele jäätmealane informatsioon. Autori poolt läbi viidud uurimusest selgus, et saare elanikud on üldiselt rahul saarel toimuva jäätmehooldusega ning teadlikud, kuhu ja milliseid jäätmeid viia. Nad on tutvunud saare jäätmehoolduseeskirjaga ning saanud jäätmealast informatsiooni kas valla kodulehelt, valla lehest või jäätmejaamast. Samuti tekitab rahulolu, et enam ei ole prügimägesid ning jäätmejaama viidud jäätmed viiakse saarelt ära. Siiski leidub ka neid majapidamisi, kes ei kasuta prügi jäätmejaama viimise võimalust, vaid viivad selle metsa alla või põletavad kodus, saastades sellega keskkonda. Jäätmete sorteerimist puudutavatele küsimustele vastasid uuringus osalenud majapidamised, et sorteeritakse panditaarat, klaastaarat ei sorteerita küsitlusele vastanutest kolmes talus. Samuti selgus, et sorteeritakse riideid, plastmassi ja konservikarpe, kuid nende jaoks jäätmejaamas konteiner puudub. Vastanud talupidamistest peamine osa külastab jäätmejaama vähemalt kord kuus või kord kvartalis. Väiksem osa viib majapidamises tekkinud jäätmed jäätmejaama kas üks või kaks korda aastas. Saartel on jäätmekäitluse tagamine olnud alati problemaatiline, eelkõige oma asukoha pärast ning kuna Kihnu saare jäätmehoolduse kohta pole varem uurimust teostatud, siis saaks koostatud tööd kasutada saarel jäätmehoolduses olevate kitsaskohtade parendamiseks. Lisaks on töös välja toodud autoripoolne hinnang Kihnu saare jäätmehooldusele ning ettepanekud probleemide lahendamiseks.Nimetus Piiratud juurdepääs Jäätmete liigiti kogumissüsteem Tallinna Tehnikakõrgkoolis(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2016) Kaunissaar, Maria; Vilms, MonicaTallinna Tehnikakõrgkool on rakenduskõrgkool, kus on viis erinevat teaduskonda, kokku 13 õppekavaga. 2015. aasta seisuga, kus õppis üle 2500 üliõpilase ning igapäevaselt töötas ca 195 töötajat. Igapäevaselt tekkivate jäätmete liigiti kogumine erinevates asutustes on tänapäeval aktuaalne teema, kuid on väheseid, kes on reaalselt valmis asutuse jäätmekogumissüsteemi muutma. Kuna Eesti riik suundub jäätmete liigiti kogumise kohustuslikuks muutmise poole vastavalt seadusele, siis on oluline erinevates asutuses üles ehitada jäätmete liigiti kogumissüsteemid. Ka Tallinna Tehnikakõrgkool kogus jäätmeid segaolmena. 2015. aasta sügisel otsustati rakendada jäätmete liigiti kogumissüsteem TTK-s õppivate üliõpilaste abiga. Enne süsteemi arendamist ja loomist oli vajalik koguda andmeid jäätmetevoogude ning nende koguste kohta. Selleks korraldati sügisel esimene jäätmete uuring. Tulemuste saamise meetoditeks olid jäätmete vaatlus, sorteerimine ja kaalumine ning saadud andmete analüüs. Esimese uuringu käigus saadi andmed, mida kasutati uue jäätmesüsteemi ülesehituseks. Peale sorteerimise kastide paigaldust, toimus kevadel teine jäätmete uuring, et välja selgitada uute kastide kasutamise efektiivsus. Esimese ja teise jäätme uuringute käigus selgus, et kõrgkoolis oli suurim arv prügikaste ning tekkis enim jäätmeid esimesel korrusel (mõlema uuringu puhul jäeti välja null korrusel asuv söökla, mis on omaette valdkond). Selle põhjuseks võib olla administratsiooni, kus toimub igapäevane töö, ning fuajee paiknemine sel korrusel. II-IV korrusel tekkis jäätmeid esimese uuringu ajal sarnases koguses. Erinevuseks oli teise uuringu ajal saadud andmed, mille põhjal oli näha suurt jäätmete mahuliste koguste ebavõrdsust. II korrusel asuvas sorteerimise kastides tekkis nimetatud kolme korruse peale kokku enim jäätmeid kuna sealt käis läbi suurel hulgal üliõpilasi igapäevaselt. Kõrgkooli null korrusel loobuti väga suurest osast prügikastidest. Peale esimest uuringut paigaldati sinna kaks sorteerimise kasti (e-õppekeskusesse ja raamatukokku) ning allesjäänud prügikastid võeti kasutusele jäätmete liigiti kogumiseks. Sööklas asendati väikesed prügikastid suurte jäätmeid eraldi koguda võimaldavate mahutitega. B ja C korpuses langes prügikastide arv rohkelt. Esimese ja teise uuringu võrdluse tulemusena selgus, et esimese uuringu ajal tekkis seal jäätmeid suures mahus rohkem kui teise uuringu jooksul. Selle põhjuseks võisid olla prügikastid, millest loobuti ning üliõpilaste arv, kes kahe uuringu ajal B ja C korpusest läbi käisid. Sealsed sorteerimise kastid täitsid oma ülesannet efektiivselt kuna andmeid analüüsides selgus, et enamus jäätmetest kogunes just kastidesse. Võttes aluseks esimese uuringu käigus saadud jäätmete kogused ning mahud, valiti välja sobiv lahendus sorteerimise kastide näol, mille disaini autoriteks olid Tallinna Tehnikakõrgkoolis õppivate keskkonnatehnoloogia ja-juhtimise neljanda kursuse üliõpilased. Sorteerimise kastidele lisati juurde abistavad märgistused ja jäätmete loetelu, mis jääde kuhu kuulub. Peale sorteerimise kastide paigaldust teavitati üliõpilasi ning töötajaid. Jäätmenädala raames korraldati erinevaid tegevusi, et suurendada koolipere keskkonnateadlikkust. Uue süsteemi kasutusele võtuga langes kogu kõrgkoolis olevate prügikastide arv 286-lt 154-le (v.a söökla ja tualetid ning k.a sorteerimise kastid). Igapäevaselt tekkinud jäätmete osakaal, mis kogunes viie uuritava päeva jooksul sorteerimise kastidesse, moodustas ligikaudu 80% kogu jäätmete mahust, mis kõrgkoolis teise uuringu ajal tekkis. Antud tulemus on väga positiivne kui arvestada, et uus jäätmekogumise süsteem on suhteliselt värskelt kasutusele võetud. Samas on uue süsteemi kasutusele võtu negatiivseks pooleks igakuiste jäätmeveo arvete suurenemine kuna suurte konteinerite arv suurenes. Kuna kõrgkooli kontoriuumides on säilinud suur arv prügikaste, siis on üheks võimaluseks nende vähendamiseks asetada personaalsete prügikastide asemel igasse kontoriruumi ühiskasutatavad liigit kogumist võimaldavad prügikastid.Nimetus Piiratud juurdepääs Jäätmevedu Kullamaa ja Kaiu vallas(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Rosenberg, Olga; Vilms, MonicaKäesolev lõputöö annab ülevaate olemasolevast jäätmehoolduse olukorrast nii Kaiu vallas, kus on korraldatus jäätmevedu kui ka Kullamaa vallast, kus korraldatud jäätmevedu puudub. Töö eesmärgi saavutamiseks kirjeldati Kaiu ja Kullamaa valdade jäätmevedu, analüüsides veopiirkondasid, jäätmeveo sagedust, aega ja jäätmeveo teenustasu. Korraldatud jäätmevedu võib esmalt tunduda väga keeruline, aga kui süveneda korraldatud jäätmeveosse, siis võib leida positiivseid aspekte, mis juurutavad korraldatud jäätmevedu ja teevad jäätmehoolduse mugavamaks inimeste jäoks. Töös esitatud joonised ja tabelid kajastavad hindasid, mida pakuvad AS Ragn- Sells ja AS Keskkonnateenused. Analüüsides neid leite töö tulemusena, et korraldatud jäätmevedu on odavam kodanikule, piisavalt efektiivne ja mõistlikult toimiv. Korraldatud jäätmevedu annab igale elanikule ja ettevõtjale garantii, et tema jäätmed käideldakse võimalikult keskkonnasäästlikult ning parima hinnaga. Korraldatud jäätmevedu on efektiivne kuna vallavalitsus ise korraldab vallas jäätmehooldust ja saab seada oma territooriumi kodanikele parimad tingimused. Samuti on korraldatud jäätmeveo puhul kergem teostada järelvalvet jäätmekäitluse üle, kuna on olemas jäätmevaldajate register ja ülevaade sellest, kes tühjendab regulaarselt jäätmemahutit ja kes mitte. Ainukese probleemina võib välja tuua, et jäätmevedaja ja jäätmevaldaja ei pruugi saada just endale kõige sobivamavaid jäätmeveolepinguid. Kui tulevikus Kullama vald liitub korraldatud jäätmeveoga, siis võiksid kaduda probleemid, mis on seotud keskkonnareostusega. Jäätmehooldus areneb ja inimesed ei hakka prügi metsa viima või põletama, kuna neil on olemas oma jäätmemahuti, millel toimub regulaarne tühjendus ja inimene peab iga tühjenduse eest ka maksma.Nimetus Piiratud juurdepääs Keskkonnainseneri esmase kuuenda taseme kutsestandardi koostamine(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2016) Šaitor, Merilin/M.Š; Jagomägi, Andres/A.J; Marian/M.T TuulKäesolev lõputöö täitis oma eesmärgi, Eestis valmis esmakordselt keskkonnainseneri kuuenda taseme esmane kutsestandard. Koostatud keskkonnainseneri kutsestandardi tunnustamise korral oleks võimalik Tallinna Tehnikakõrgkoolil väljastada keskkonnainseneri kuuenda taseme esmast, tähtajatut keskkonnainseneri kutset. Keskkonnainseneride kutset omistava organisatsiooni (KOO) loomisel Eesti EIL juures on võimalik tagada keskkonnainseneride edasine kutsekarjäär kuni euroinsenerini ehk olla kaastegev kogu kontinendi ulatuses. Loodud keskkonnainseneri kutsestandard on koostatud võttes arvesse kutsestandardi koostamise juhendeid. Kutsestandardis esitatavad pädevusnõuded keskkonnainsenerile tulenevad Tallinna Tehnikakõrgkoolis õpetatava eriala, keskkonnatehnoloogia ja –juhtimise õpiväljunditest, mida on autor vajadusepõhiselt täiendanud, võttes arvesse keskkonnajuhtimissüsteemidest ja seadusandlusest tulenevaid nõudeid, tänapäeva tööturu vajadusi ning ühiskonna nõudmisi. TTK-s õpetataval keskkonnaalasel erialal omandatavad teadmised on multidistsiplinaarsed ning sisaldavad keskkonnainsenerile vajalikke inseneri alusteadmiseid, mis võimaldavad ennetada ja ohjata juba tekkinud keskkonnaprobleeme. KT õppekava läbinud üliõpilane, keskkonnainsener, on spetsialist, kes tunneb keskkonda ja selle seoseid sügavuti ning laiuti, mis võimaldavad tal näha ja lahendada tekkinud keskkonnaohte või –probleeme, kasutades seejuures aktuaalseid keskkonnajuhtimise vahendeid ja arvestades sealjuures seadusandlusest tulenevaid nõudeid ning kohustusi. Keskkonnajuhtimise vahenditest on levinuimad keskkonnajuhtimissüsteemid (ISO 14001, EMAS), mis on hetkel igale organisatsioonile vabatahtlikud, kuid suure tõenäosusega tulevikus möödapääsmatud, eelkõige just keskkonnateadlikkuse kasvu ning konkurentsieelise näol. Lisaks võimaldab keskkonnajuhtimissüsteemide rakendamine hõlbustada keskkonnaalaste eesmärkide saavutamist ning niigi kohustuslike vastavuskohustuste täitmist organisatsioonis. Keskkonnajuhtimine võimaldab integreerida keskkonnahoiu põhimõtted loomuliku osana äristrateegiatesse ja igapäevategevusse. Keskkonnajuhtimissüsteem võimaldab ohjata keskkonnaaspekte, täita vastavuskohustusi ning ennetada ja ohjata võimalikke inseneririske ning ohtusid. Tänapäeva keskkonnainsener peab lisaks keskkonnajuhtimissüsteemidele tundma ka kvaliteedijuhtimissüsteeme, mis on omavahel tihedalt seotud. Kvaliteedijuhtimine ei saa toimuda ilma mingisuguse keskkonnajuhtimiseta. Nende kahe juhtimissüsteemi peamine sarnasus seisneb eesmärgis tagada süsteemide-tehnoloogiate ratsionaalne koostoimimine, parema kvaliteedi, väiksemate ressursikuludega, raiskamisteta ja vähemate jääkidega. Keskkonnajuhtimissüsteemid võimaldavad keskkonnainseneril hõlpsamini ja süsteemselt kinni pidada ka kõikidest Eesti Vabariigis kehtestatud seadusaktidest ning nõuetest. Tänapäeva keskkonnainsener on kohustatud kinni pidama ja juhinduma kõikidest seadusaktidest, nõuetest ja lepetest, mis on Eesti Vabariigis vastu võetud, olenemata juhtimissüsteemide olemasolust. Tänapäeva tööturu vajaduste ja keskkonnainseneri pädevusnõuete välja selgitamiseks viis autor läbi ka arvamusküsitluse keskkonnaga otseselt seotud tööstus-teenindavates organisatsioonides ning ka keskkonnaalastes avalikes ametiasutustes. Vastanute (11 organisatsiooni 26st) seas esines ka TTK keskkonnatehnoloogia ja –juhtimise vilistlasi, mille tulemusel selgus, et üldiselt olid vilistlased omandatud teadmistega rahul. Kõige rohkem puudujääke tunti tehniliste teadmiste valdkonnas. Üldiselt arvati, et peamiselt jäävad tänapäeva keskkonnainseneride/-spetsialistide teadmised/oskused vajaka tehnika ja tehnoloogia tundmises ning keskkonnamõjude määratlemises, lisaks ka seadusandluse tundmises/lahtimõtestamises. Probleemiks on aga ka seadusandluse nõrk seos reaalse keskkonnaalase tegevusega ehk seaduse objektide ebapiisavas mõistmises. Keskkonnatehnoloogia ja –juhtimise õppekava uuendamise käigus tuleks arvestada peamiselt sellega, et kui üliõpilased ei tunne tehnikat ja tehnoloogilisi protsesse, on võimatu sealt tuletada ka võimalikke keskkonnamõjusid, rääkimata nende ennetamisest. Seetõttu tuleks õppekavasse kindlasti lisada aineid, mis hõlmaksid tehnika ja tehnoloogia tundmist. Lisaks võiks põhjalikumalt õpetada ka keskkonnajuhtimissüsteeme ning aruandlust. Eelkõige praktiliste ülesannetena. Praktilisi ülesandeid võiks olla rohkem ka seadusandlusega seonduvates õppeainetes ning tööõiguses, -ohutuses ja –tervishoius ning kvaliteediõpetuses. Põhjalikumalt võiks üliõpilastelt nõuda projekteerimisalaste programmide tundmist (rohkem teste, ülesandeid). Uue õppeainena (või mõne õppeaine osana) võiks juurde lisada keskkonnapoliitika. Tugevdada ja parendada võiks ka üldist õppeainete seotust ning karmistada, korrigeerida ja ühtlustada hindamissüsteeme. Keskkonnainsener on kõrgharidusega spetsialist, kes omab insener-tehnilisi, loodusteaduste ning seadusandluse alaseid teadmisi, mis võimaldavad valida, hinnata, konsulteerida, vajadusel juhtida, arendada ning parendada organisatsioonis vajalikke lahendusi. Eelkõige looduskeskkonna kaitsmiseks, säilitamiseks ja taastamiseks ning negatiivse keskkonnamõju vältimiseks, ennetamiseks ja ohjamiseks/leevendamiseks. Keskkonnainsenerid on vajalikud selleks, et ära hoida ja leevendada igasugusest majandustegevusest tulenevaid keskkonnaprobleeme. Keskkonnainsenerid tagavad ja seisavad selle eest, et järeltulevatel põlvedel oleks puhtam elukeskkond kui see oli varem. Keskkonnainseneri kutsestandard on vajalik aga selleks, et kokku võtta ja ühildada tänapäeva ühiskonna vajadused ning nõutavad kompetentsid. Koostatud kutsestandard võimaldab hinnata keskkonnainseneride kompetentsust vastavalt standardile ja ühildada need maksimaalselt õpetamisvajadustega. Keskkonnainseneride peamised tööülesanded on: keskkonnakorralduse süsteemi loomine ja haldamine, organisatsiooni keskkonnapoliitika kujundamine, keskkonnalubade ja –aruannete koostamine, keskkonnamõjude hindamine, keskkonnaalaste vastavuskohustuste täitmine ja vajadusel keskkonnaalane konsultatsioon/nõustamine/koolitamine. Keskkonnainseneri käesoleva kutsestandardi pädevusnõuded pärinevad peamiselt Tallinna Tehnikakõrgkooli keskkonnatehnoloogia ja –juhtimise nelja aastase õppekava õpiväljunditel. Käesoleva lõputöö edasiarendusena oleks võimalik luua ka järgmiste keskkonnainseneride kutsetasmete kutsestandardid seitse (diplomeeritud insener) ja kaheksa (volitatud insener). Järgnevate kutsestandardite loomisega oleks võimalik näidata ja määratleda keskkonnainseneride tasemetest tulenevad erisused teadmiste, oskuste, vastutuse ja võimaluste näol ning mis peamine – meie elu ja töökeskkonna arengu näol. Lõputöö koostamine andis autorile palju teadmisi ning selgema ettekujutuse omandatud teadmistest, nende vajalikkusest, võimalikest puudujääkidest ning aktuaalsusest. Antud töö koostamine tõi autorile palju selgust, miks teatud õppeaineid tegelikult õpiti ja millised peaksid olema oodatavad/nõutavad teadmised. Lisaks andis käesoleva töö koostamine autorile motivatsiooni samas valdkonnas oma teadmisi täiendada ja rakendada.Nimetus Piiratud juurdepääs Kildagaasi varude ja kasutamisega seotud probleemid avaldatud materjalide põhjal(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Kaasma, Taaniel; Sillaste, ViiuTöös antakse ülevaade kildagaasi kui ühe uue energiaallika olemusest ja selgitatakse selle mõistet. Kildagaas on maapõues orgaanilise aine lagunemisel tekkinud ning kiltkivi pooridesse lõksu jäänud gaas, mis koosneb peamiselt metaanist, kuid selles leidub ka etaani, propaani, butaani ja teisi gaase. Töös antakse ülevaade kildagaasi varude paiknemisest maailmas ning nende varude suurusest. Eraldi on käsitletud kildagaasi potentsiaali Eestis. Orgaanilist ainet sisaldavad kildad on maailmas üsna laialt levinud ning seetõttu on kildagaasi varud ka hiiglaslikud. Varusid hinnatakse jätkuvat vähemalt sajaks aastaks ning tehnoloogia arenedes veel kauemakski. Suurimad kildagaasi varud paiknevad teatud hinnangute põhjal kas USAs või Hiinas. Ka Eestis on teada kildagaasi olemasolu ning Balti riikide alla jääva kildagaasi maardla tehniliselt kättesaadavaks varuks on hinnatud 0,65 triljonit kuupmeetrit. Töös käsitletakse kildagaasi kasutamise ja kaevandamise ajalugu ning ammutamise kahte peamist tehnoloogiat. Esimene tehnoloogia, mida kildagaasi saamiseks oleks võimalik kasutada, on utmine, mis eeldab puurimise asemel argilliidi kaevandamist ja seejärel kuumutamist. Kuna aga enamik kiltkivikihte paikneb 2–5 km sügavusel, ei ole maapealne utmistehnoloogia kasutamine väga mõistlik. Sellepärast on teiseks ja enamlevinumaks meetodiks hüdrauliline purustamine maapõues horisontaalses puuraugus, mille tulemusel kiltkivi poorid avanevad ja eralduv gaas kogutakse puuraugu kaudu maa peal kokku. Kogu kildagaasi kasutuselevõtu ajalugu on seotud peamiselt USAga. Esmakordselt ressursina ammutati kildagaasi 1821. aastal Fredonias, New Yorgis. Teadaolevalt puuriti esimene tööstuslik kildagaasi horisontaalne puurauk 1929. aastal Texase osariigis ning hüdraulilise purustamise tehnoloogiat kasutati horisontaalses puuraugus samuti esimesena Ühendriikides 1947. aastal. Töös antakse ka ülevaade kildagaasi kasutamisega kaasneda võivatest keskkonnaprobleemidest. Välja on toodud nii looduskeskkonda kui inimese tervist ja ka majandust mõjutavad tegurid. Esiteks on kildagaasi ammutamine üsna veenõudlik, vajades ühe puuraugu tegemiseks erinevate andmete põhjal kuni 60 000 m3 vett. Ometi peetakse seda, eriti tänu tootmistsükli viimasele osale, elektri tootmisele, üheks veetõhusamaks energiaallikaks. Teise kildagaasi tootmisega seotud keskkonnariskina on töös välja toodud atmosfääri saastamine ning kasvuhooneefekt, mida põhjustab eelkõige metaani lekkimine hüdraulilise purustamise käigus. Samas on kildagaas ise puhas kütus ning sellest elektri tootmine gaasijaamades oleks väga positiivne asendus kivisöe kasutamisele, mis vastupidiselt gaasile, on väga saastav kütuseliik. Keskkonnariske põhjustavad ka hüdraulilise purustamise protsessis kasutatavad kemikaalid. Mitmed kasutatavad kemikaalid on toksilise või kantserogeense toimega ning nende lekete korral võivad tekitada kahju nii inimesele kui loodusele. Keskkonnale ja inimese tervisele ohtlike ainete kasutuselt kõrvaldamist on käitajad juba heaks kiitmas. Probleemiks on ka nii gaasi, kemikaalide kui ka kivimitest leostuda võivate ainetega saastuda võiv põhjavesi. Kivimitest leostuda võivate ainete hulgas leidub ka radioaktiivseid aineid, mis võivad kas otsesel kokkupuutel või bioakumulatsiooni tõttu inimesele kahjulikud olla. Inimese ja loomade elutegevust võivad oluliselt häirida puurimisseadmed ja kompressorid, mis tekitavad kaevandamispiirkonnas kõrgenenud mürataset. Puurimisplatsi piirkonna müra vastu on tavaliselt siiski kasutusel müratõkked, kuid transpordist tekkivat müra ja vibratsiooni need ei tõkesta. Samuti ei aita müratõkked hüdraulilise purustamise tõttu tekkiva vibratsiooni vastu. Hüdraulilise purustamise tõttu on esinenud ka väiksemaid maavärinaid. Keskkonnariskide vähendamiseks tuleb teha pidevat teadus- ja arendustööd uute ja keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate väljatöötamiseks. Kildagaasi nagu kõigi teiste kütuste ammutamiselgi, tuleb rõhku panna tööde teostamise ja kasutatavate materjalide kvaliteedile ning teha töödele järelvalvet. Uue energiaallika lisandumine omab ka mõju majandusele. Üheks gaasi hinnalanguse peamiseks põhjuseks peetakse just kildagaasi, mis on gaasi pakkumist turul oluliselt suurendanud. Kildagaas on võimaldanud näiteks USA-l saada gaasitarnete osas täielikult sõltumatuks ning prognoosi kohaselt võib aastaks 2025 rahuldada kogu oma riigi energiavajaduse ise. Tugeva majandusliku mõju tõttu on kildagaas mõjutamas ka riikide omavahelisi suhteid. Teatud olukordades võib kildagaasi ammutamine endaga kaasa tuua suhete soojenemist gaasi müügi- või ostutehingute tõttu, kuid teatud puhkudel võib see hoopis riikide vahele pingeid luua ja halvemal juhul põhjustada agressiooni.Nimetus Piiratud juurdepääs Koerte kuivtoidukoostise analüüs ja mõju(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2017) Alekand, Gerda; Sillaste, ViiuKoerad on inimeste elus väga olulisel kohal. Hea omanik soovib oma lemmikule pakkuda parimat elu. Tihti parimate valikute tegemiseks külluslikus keskkonnas nõuab aega ja süvenemist. Kiire elutempo juures pole inimestel seda aega võtta ja valikud tehakse tihti reklaami põhjal ning pinnapealselt. Töö eesmärgist tulenevalt ja püstitatud ülesannete lahendamise põhjal selgus järgmist. Enim kasutavad omanikud oma koerte söötmiseks kuivtoite. Kuigi kuivtoitude ajalugu pole pikk, siis kasutamise mugavuse tõttu on nad jäänud turule püsima. Kuivtoidud on oma koostiselt sarnased ja pakenditel olev info on minimaalne. Tihti on teravilja sisaldus toidus suur ja selle peitmiseks nimetatakse teraviljasid erinevate nimede all. Kuivtoidud on väga tugevalt töödeldud, mis tapab küll viiruseid/baktereid kuid samuti ka toorainete kasulikke omadusi. Lisaks ei suuda kõrged temperatuurid lagundada alati hormoone, kui toit neid sisaldama peaks ja satuvad tagasi loodusesse. Kuivtoidud vajavad säilitusaineid, sest neid transporditakse üle maailma. Säilitusained peavad tagama, et toit oleks ohutu ka pika aja möödudes. Säilitusaineid tootjad pakenditele eraldi välja kirjutada ei soovi, ainukesena oli üks toidubränd eraldi välja kirjutanud E-ained. Need E-ained on sünteetilised või pool sünteetilised ning võimalike kõrvaltoimetega. Paljud küsitlustes osalenud annavad lisaks värsket liha koertele, aga enamasti söödetakse kuivtoiduga. Inimestele on oluline, et toit sobiks koerale, hind oleks taskukohane ja toidu kvaliteet sobiv. Enamus vastajatest usub, et kõrge hind ei tähenda alati kvaliteetset koeratoitu. Andmete võrdlusest selgus, et hinnas mängib rolli koera suurus (väikeste koerte toit kallim) ja eritoidud on hinnalt kõrgemad kuna on välja töötatud spetsiaalselt tervisehädadega koertele. Koerte toidus on kasutusel palju teravilja, mis ei ole koerale kergesti seeditav. Noortele koertele eelistatakse anda rohkem lihasaadusi ja vanematele rohkem teravilja. Keskkonna seisukohast on kuivtoitude transportimine ja säilitamine kõige soodsam variant. Kuid toidu valmistamine nõuab palju energiat ja kõrgetel kuumustel kahjustatakse tooraine häid omadusi. Tehased, kus koertele toite valmistatakse, on suured ja paiknevad eri riikides. Selleks vajavad tehased suuri tooraine koguseid, mida tuleb kohapeale transportida. Valmis tooted veetakse üle maailma, et igas riigis oleksid nende brändid esindatud. See nõuab, et koerte kuivtoit säiliks pikka aega. Aastast aastasse söövad koerad väga tugevalt töödeldud toite, mille head omadused on rikutud. See annab põhjust mõelda muudele lahendustele ja valida välja parim. Iga toiduga kaasnevad ohud ja väga oluline on toidu õige käitlemine. Kuigi kuivtoidud on töödeldud ja haiguseid ei tohiks kanda, siis on olnud ka erandeid. Eestil on eeliseid teiste maadega võrreldes. Meil on loomakasvatus veel keskkonnasäästlikum ja põllumaid palju. Lisaks on meil väga tugev ajalooline põllumajanduslik kogemus, mis looks eeliseid koerte toitude välja töötamisel. Veterinaaralast haridust on õpetatud pikka aega, mis aitaks välja töötada väga täiusliku ja sobiva toidu koertele. Protsess on kindlasti pikk ja nõuab palju aega, aga tulemus oleks seda väärt.Nimetus Piiratud juurdepääs Luuka seafarmi tegevus ja keskkonnaprobleemid(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2017) Lindegron, Karl; Sillaste, ViiuRekonstrueerimata Luuka seafarm ohustas keskkonda. Vana seafarm ei tohtinuks praeguste piirmäärade tõttu üldse eksisteerida. Puudus lekkekontroll lägahoidlasse jõudvate kanalite üle ja ka lägahoidla kindlus – need tegevused tõid kaasa ka põhjavee reostumise. Lisaks eelnevatele probleemidele võis reostusele kaasa aidata ka lägalaotamine ebasobivatel tingimustel (talvel, külmunud maa) ning ümbruskonna kaitsmata põhjavesi. Lägahoidlast sattus õhku kergemini saasteaineid, sest puudus kattematerjal. Kütte- ja energiakulud olid suured, hooned olid soojustamata ja tehnika oli vana. Antud lõputöös keskenduti vastavalt eesmärgile ja sellest lähtuvatele ülesannetele vana ja rekonstrueeritud seafarmi võrdlusele ning keskkonnaohtude analüüsile. Töö käigus selgus. Rekonstrueeritud seafarm peab täitma mitmeid ettenähtud seadusi. Oluline seakasvatusel on hoonete olukord, lägakanalite ja lägahoidlate lekkekindlus, lägalaotamise lubatud aeg, kogus ja sigade heaolu. Töös selgitati, et ehitusel on kasutatud moodsaid materjale (PVC, EPS jne). Lägahoidla on valmistatud raudbetoonist ning seafarmi juhataja hindab selle kindlust heaks. Lägakanalid on ehitatud betoonist ja olemas on kontrollkaevud, lekete tuvastamiseks. Vedelsõnnikut laotatakse vastavalt seadustele. Vaid ühel korral on ette tulnud olukord, kui läga laotati valel ajal ebasoodsate ilmatingimuste tõttu. Sigade kasvatamiseks on olemas nõuetele vastavad sulud, puhke-, söötmis- ja sõnnikuala. Sigade kasvatamist käib iga kuu kontrollimas veterinaarkontroll. Seaduse järgi on ettenähtud kontroll kord aastas, kuid Aafrika seakatku leviku tõttu viiakse kontrolli läbi iga kuu. Praeguse farmi tegevus mõjutab lähedalolevaid majapidamisi. Peamiselt häirib naabruskonda kevadel ja sügisel toimuv sõnnikuvedu. Sõnnikuvedu toob kaasa tiheda liikluse, ööpäevaringse müra, tolmu ja ebameeldiva haisu. Olukorda analüüsiti nii keskkonnakontrolli uuringute kui ka elanike ja valla keskkonnanõuniku küsitlemise abil. Seafarmi ümbruses on kaitsmata põhjavesi, see tähendab seda, et vale läga laotamisega võib põhjavett reostada. Vana seafarmi tegevuse tõttu oli üheteistkümnest küsitletust kolmel majapidamisel vesi rikutud. Põhjuseks lägahoidla lekkekontrolli puudus ja vale lägalaotamine. Ülejäänud majapidamiste kaevud võisid puutumata jääda selle tõttu, et kaevud on sügavamad. Rekonstrueeritud sigala pole inimestele palju probleeme tekitanud. Ette on tulnud mõni üksik kord, kui kurdetakse halva lõhna ning lägalaotamisel liikluses tekkiva tolmu üle. Uuendatud seafarm on keskkonnale oluliselt ohutum kui seda oli vana. Farm ei ületa tegevuses lubatud piirmäärasid ning ei häiri väga palju ümbruskonna elanikke. Keskkonnainspektsiooni sõnul ei ole rekonstrueeritud seafarmil kehtivaid rikkumisi. Seafarm annab kogukonnale vähe töökohti selle kõrge automatiseerituse tõttu. Luuka seafarmi juhataja hinnangul võiks sigala territoorium suurem olla ning panustada rohkem bio-ohutusnõuetele. Lägakanalitest tekkiv ammoniaak tuleks tema ettepanekul suunata otse õhku, et see ei jääks ruumi. Lägalaotamismasinatel peaks olema GPS-süsteem vältimaks topeltlaotamist samale kohale. Tulevikus on vaja ära vahetada söötmisliinid, sest need hakkavad amortiseeruma. Lägalaotamine võiks toimuda siis, kui pole pikka aega olnud kuiv aeg. Tiheda liiklusega tekkiv tolm häirib mitmeid majapidamisi ja pikemas perspektiivis on see tervisele kahjulik; selle probleemi lahendus oleks tee katmine asfalti või mõne muu mittetolmava materjaliga. Edaspidi vältida läga laotamist nädalavahetustel.Nimetus Piiratud juurdepääs Noarootsi maaelu ja looduskasutuse jätkusuutlikkus(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Uusmaa, Heleri; Tõnisson, AndresJätkusuutlikkus on mitmeti mõistetav teema ja sellel on erinevad harud. Peamine mõte on see, et tegeletakse säästva arenguga kogukonna hüvanguks tulevikku silmas pidades. Eesti maapiirkonnad on erinevad, aga siiski rühmitatavad. Enamus valdadest ei ole jätkusuutlikud või vähemalt ei vasta need EMÜ tüpoloogias väljatoodud standarditele. Arengu toimumiseks on tähtsateks teguriteks maarahvastiku vanuseline koosseis ja haridus, kui atraktiivne on elukeskkond ning, kas on konkurentsivõimelisi töökohti ja milline on osutatavate teenuste süsteem. Ühe tüpoloogia järgi langeb Noarootis vald 4. klastrisse, kus on tüüpilised Eestimaa väikevallad – vähese ja vananeva rahvastikuga ning väikese ettevõtlusega, kuid maaelu arengu indikaatorite järgi paigutub Noarootsi esimesse klastrisse, just oma asukoha ja heaoluindeksi tõttu. Ehk siis see, et inimesed käivad väljaspool valda tööl, teenivad head palka, töötuse arv on väike ja vallal puudub võlakoorem, tõstavad Noarootsi paremate valdade hulka. Noarootsi vald asub Loode-Eestis, Noarootsi poolsaarel, 296 km2 territooriumil. Elanikke on ligikaudu kolm inimest km² kohta ning hetkel on see jätkuvas kahanemistendentsis. Maavaradest leidub Noarootsis liiva, kruusa, turvast, lubjakivi ning kohati ka muda. Peamiselt on tegemist reservvaru või siis planeeritava varuga ehk reaalselt ei saa neid hetkel küll kasutada, kuid majanduslik väärtus neil siiski on. Enamus valla maast on katastris registreeritud: millest 20% moodustab põllumajandusmaa (haritav ja looduslik rohumaa) ja 52,0% metsamaa. Põllumajandus maa pole väga väärtuslik ja vähem kui pool metsamaast kuulub eraomanikele, kes saavad PRIA´lt Natura 2000 erametsatoetust. Valla ühisveevarustus põhineb neljal puurkaevul ja koostatud on riiklikud veemajanduskavad, et saavutada keskkonnaeesmärgid kaitsmaks pinna- ja põhjavett. Elektri varustamine vallas põhineb ühel alajaamal, lisaks kõrval valdade kolm tugijaama. Noarootsis on ka Baltimaade suurim tuulepark, mis on ühendatud ühisvõrku ja mille aastane toodang peaks katma 43 000 keskmise tarbimisega pere aastase tarbimise, mis on valla seisukohalt rohkem kui küllalt. Noarootsi Tuuleenergia MTÜ sõlmis Eesti Energiaga annetuslepingu ja vallaelanikud saavad nüüd endale tuuleenergia tootmisest laekuvast rahast toetusi taotleda. Keskkonnalube pole eriti palju välja antud, kuna Noarootsi vald on väike ja seal tegutsevaid ettevõtteid ning ressursse on vähe. Seetõttu puuduvad ka prügilad ja korraldatud jäätmevedu, kuid on olemas jäätmekeskus ning kevadised ohtlike jäätmete ringiga. Valla territooriumil asub osaliselt neli kaitseala. Riikliku kaitse all on ligi 35% valla territooriumist. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) loodi 2000. a ja selle peamisteks ülesanneteks on põllumajanduse ja maaelu areng ning andmete kogumine ja analüüs. Noarootsi vallas on PRIA toetusi määratud 2007. aastast ja kõige enam makstud toetuseks on ebasoodsate pindalade toetust, ühtne pindala toetus ja Natura 2000 erametsa toetus, loomulikult on lisaks veel teisigi toetusi, kuid see juba näitab, et kuna tegemist on põllumajanduslikult mitte viljaka maaga ja ka erametsaomanikud vajavad toetust, siis majanduslikult jätkusuutlikkus tuleb vaid läbi abirahade. Lisaks on PRIA´l Leader projekt, et MTÜ´d saaksid külaelu arendada. Juba esimeses peatükis oli juttu Noarootsi võimalustest, millest osade potentsiaali pole veel täies mahus kasutatud. Samuti suureks abiks oleks nö inimeste meelitamiseks projektist „Maale elama“, kus oma eelistega reklaamitakse ennast ning tekib ka parem läbisaamine kogukonnaga. Lisaks veel sotsiaalne ettevõtlus, kus on ühendatud ettevõtlus, kodanike aktivism ja heategevus ning teenitud tulu läheb ühiskonda tagasi. Noarootsi vald on jätkusuutlik looduskasutuses kui ka sotsiaalses mõttes, olles stabiilne, kuid majanduslikult saab veel areneda, eriti turismi suunas.Nimetus Piiratud juurdepääs Olmejäätmete sorteerimisjuhend(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2016) Randmaa, Alise; Vilms, MonicaEestis leidub vähe erinevaid kokkuvõtlikke olmejäätmete sorteerimise juhendeid. Sealjuures on tavakodanikul neid internetist üsna keeruline leida. Leitavad juhendid ei ole alati asjakohased, sest kehtivad vastava valla või linna kohta, kus need on välja antud. Enamus juhtudel ei ole juhendites kajastatud kõiki kodudes tekkivaid jäätmeliike või esineb neis muid olulisi puudusi. Seetõttu ei ole inimesed alati teadlikud, milliseid jäätmeliike nad eraldi sortima peaks ning kuhu need viima. Olulisemaid seadusakte, mis määravad milliseid jäätmeliike peab kodumajapidamistes eraldi koguma, on käesolevas lõputöös ka käsitletud - „Jäätmeseadus“, „Pakendiseadus“ ja „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise alused“ määrus. Määrusest tulenevalt peab tekkekohas liigiti koguma vähemal kolmeteist erinevat jäätmeliiki. See teadmine võeti lõputöö käigus valminud olmejäätmete sorteerimisjuhendi koostamise aluseks. Pakendiseaduse ja Jäätmeseaduse mõistetega selgitati erinevate jäätmete ja jäätmeliikide olemust ning toodi välja jäätmete taaskasutuse viisid. Lõputöös analüüsitakse erinevaid Eesti ja välismaa jäätmete sorteerimisjuhendeid. Enamus juhendeid leiti kasutades Google otsingumootoris erinevaid otsingusõnu – „olmejäätmete sorteerimisjuhend“, „jäätmete sorteerimisjuhend“, „how to sort waste“, „abfall sortierhilfe“. Igat juhendit analüüsiti ning toodi välja selle kujunduse positiivsed ja negatiivsed omadused. Eesti juhendid olid üldjuhul rohke tekstiga ning väheste illustratsioonidega. Tihtipeale ei olnud värvivalik kõige parem või oli seda liiga palju, mis muutis teksti lugemise raskemaks. Lisaks oli tekst kohati liiga väike ning edastatavat infot raske lugeda. Välismaised juhendid olid paremad, sest nendes oli kasutatud rohkem illustratsioone, mis teeb juhendi huvitavamaks aga samal ajal informatiivseks. Ka värvivalik oli üldjuhul paremini läbi mõeldud ning vastavalt juhendile seotud ka kindla jäätmeliigiga. Selgus, et juhendeid on väga mitmesuguseid ja erineva otstarbega. Enamus olid suunatud mingile kindlale linnale, asutusele või perioodile. Olmejäätmete sorteerimisjuhendeid leidub Eestis väga vähe ning olemasolevaid on raske leida. Tänapäeval kasutatakse internetist erinevate allikate ja info otsimiseks otsingumootoreid. Enamus juhtudel annab otsingumootor soovitud tulemus. Eesti olevaid sorteerimisjuhendeid Google 39 otsingumootorist otsides, olid tulemused üsna üllatavad. Sõna „olmejäätmete sorteerimisjuhend“ ei andnud mingeid tulemusi. „Jäätmete sorteerimisjuhend“ andis antud juhul kõige enam erinevaid ootuspäraseid tulemusi. Leitud juhendid olid kujunduselt siiski üsna kesised ning kehtisid vastava haldusala territooriumi kohta. Sellest tulenevalt toimus juhendite otsimine linnade ja valdade kodulehtede kaudu, sest eelnevalt leitud juhendid pärinesid just omavalitsuste kodulehtedelt. Tallinna linna koduleht suunas lõpuks Keskkonnaministeeriumi kodulehele. Vastaval lehel leidus paar uuemat ning asjalikku sorteerimisjuhendit. Sellest olenemata võttis soovitud juhendini jõudmine väga palju aega. Tavakodanik, kes jäätmeid peaks sorteerima ei leiaks ise suure tõenäosusega midagi üles kui tal ei ole eelnevaid teadmisi võimalikest allikatest. Selleks, et jäätmekäitlus saaks toimida seadusepäraselt ja oleks kodanikule mugav, peab sorteerimisjuhend olema kõigile kiiresti ja kergesti leitav. Algne olmejäätmete sorteerimisjuhendi idee kujunes töö käigus täiesti teistsuguseks. Soovitud A4 formaadis juhendi koostamine langes välja. Ilmnes, et kogu vajalik info ei sobi ega mahuks ühele lehe poolele ära. Sellest tulenevalt otsustati juhend teha voldiku stiilis, mida eelistas ka MTÜ Eesti Jäätmekäitlejate Liit. Olmejäätmete sorteerimisjuhendi lõplik variant on voldiku stiilis A4 suuruses juhend. Voldikus on kirjeldatud kodumajapidamistes liigiti kogutavad jäätmeliigid. Iga jäätmeliigi juures on märge kuhu antud jäädet viia saab. Vähem tuntumad jäätmete äraviimise kohad on piltidena juhendis ära toodud ning täpsustuseks on juurde lisatud näiteid võimalikest jäätmetest mida antud kohta viia saab. Inimeste motiveerimiseks ning harimiseks on lisatud tabel, mis näitab Eestis tekkivatest jäätmetest Eestis ja välismaal tehtavaid tooteid, materjale ja aineid. Juhendis olev kaart visualiseerib, millistesse riikidesse antud jäätmeid ringlussevõtuks eksporditakse. Lõputöös püstitatud eesmärk koostada sorteerimisjuhend kodumajapidamistele sai täidetud ja loodetavasti järgnevate aastate jooksul on näha, kas „Olmejäätmete sortimise kord ning sorditud jäätmete liigitamise alused“ määruses hiljuti tehtud muudatused toovad kaasa jäätmete liigiti kogumise mahu suurenemise.Nimetus Piiratud juurdepääs Passiivmajade jätkusuutlikkus ja Eesti esimesed passiivmajad(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Tamme, Tuuli; Eensaar, AguKäesolevas lõputöös keskenduti jätkusuutlikule arengule passiivmajade valdkonnas. Töös on peamiselt uuritud passiivmajade jätkusuutlikku aspekti energia tarbimise ja säästmise valdkonnas ning majade paindlikkust sobitumaks erinevatesse tingimustesse. Lisaks on uuritud passiivmajade arengut ja tõusvat populaarsuse trendi Eestis. Töö analüüsib esimesi passiivmaju Eestis. Kuna iga aastaga kasvab maailmas energia tarbimise hulk, on muutunud see üheks tänapäeva ühiskonna suureks probleemiks. Suur taastumatute energiaallikate kasutamine saastab keskkonda, tekitades õhku kasvuhoonegaase, mis viivad kliima soojenemiseni. Seetõttu on püütud leida erinevaid lahendusi, et vähendada vajadust taastumatute energiaallikate järele. Üheks nendest lahendustest on passiivmajad. Passiivmaja on üks populaarsemaid ja enim peamiselt Euroopas levinud energiasäästlike hoonete liikidest. Sellised hooned loodi 1990-date aastate alguses Saksamaal ning on hakanud sellest ajast peale levima üle Euroopa. Peamine murrang passiivmajade arengus ja levikus on toimunud viimase viie aasta jooksul. Selle aja jooksul on passiivmaju hakatud, lisaks Saksamaale, ehitama rohkem ka mujale Euroopasse. Viimaste aastate jooksul on jõudnud passiivmajade kontseptsioon ja levik ka Eestisse. Esimesed passiivmajad Eestis tõestavad väga hästi asjaolu, et passiivmaju võib rajada erinevatesse kliimatingimustesse ning maastikele. Peale passiivmajade on Eestis arenema hakanud ettevõtted, kes on pakutavad tooted või teenused sidunud passiivmajadega. Juba on olemas ettevõtteid, kes projekteerivad või juhivad passiivmajade ehitust, aga ka ettevõtteid, kes pakuvad oma tootevalikus passiivmajadele sobivaid hoonete osasid nagu aknad või soojustus, kui ka näiteks viimistlusvahendeid. Töö tulemusena jõuti seisukohale, et kuigi täna on passiivmaju veel kallim rajada, kui mitte passiivseid maju, on see energiasäästliku hoone tüüp oma populaarsust kogumas ning levimas. Iga aastaga rajatakse aina rohkem passiivmaju nii Euroopasse, kui nüüd ka Eestisse. Tehnoloogiate arenedes ning levides langeb ka passiivmajade hind samale tasemele, mis on mitte passiivsetel majadel. Passiivmaja kontseptsioon on tõestanud oma paindlikkust erinevates kliimatingimustes, samuti oma kompaktsust ja mugavust sobimaks heaks koduks elanikele. Korralikult ja hoolega planeerides ning läbi mõeldes, on võimalik luua passiivmaja, mis ei ole väga palju kallim, kui mitte passiivne maja, hoides samal ajal kokku väga suurel määral energiat ning säästes selle võrra ka keskkonda ja atmosfääri.Nimetus Piiratud juurdepääs Pestitsiidid põllumajanduses: kokkupuutevõimalused ja mõju mesilaselaadsetele putukatele(Tallinna Tehnikakõrgkool, 2014) Kaisa , Talimaa; Karise, ReetIntensiivpõllumajandus on kaasa toonud tolmeldavate putukate vähenemise samal ajal kui tolmeldamist vajavate kultuuride kasvupind näitab tõusutendentsi. Mesilaselaadsed putukad on põhjapoolkeral olulisimad tolmeldajad, kuid nende arvukus ja liigirikkus on väga kergesti mõjutatavad nii keskkonna saasteainete kui põllumajanduslike maade struktuuri muutuse tõttu. Meemesilased ja kimalased on sarnase eluviisiga sotsiaalsed putukad. Hoolimata näilisest sarnasusest on neil palju erisusi, mistõttu nad reageerivad keskkonnamuutustele erinevalt. Pestitsiidide toksilisuse tase ei sõltu ainult putuka keha suurusest, vaid paljudest muudest teguritest nagu näiteks organismi üldine tundlikkus, eluviisi erinevused. Tolmeldajatel on palju võimalusi pestitsiididega kokku puutumiseks. Üheks probleemiks on arusaam, et kontaktsed pestitsiidid, mis ei põhjusta korjetöölisel häireid, ei mõjuta vastseid, kuna vastsed ei käi põldudel. Samal aja aga unustades, et vastsed tarbivad saastunud toitu. Kui meemesilaste vastseid kaitseb osaliselt see, et neid söödetakse ammede poolt ümber töötatud toiduga, siis kimalasevastsed tarbivad ümber töötamata toortoitu. Seega on väga raske teha paikapidavaid ja kõiki aspekte hõlmavaid järeldusi pestitsiidide mõjust mesilaselaadsetele. Paljud mõjud ei avaldu lühiajaliste katsete käigus. Pikaajaliste katsete läbiviimine on aga ajamahukas ja kallis. Sellepärast tuntaksegi herbitsiidide ja fungitsiidide mõjusid vähe.